Sinel

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli jutustus "Sinel".

SINEL

Ühes departemangus… jah, tõepoolest, parem mitte öelda, missuguses departemangus. Pole midagi kurjemat kui igasugused departemangud, polgud, kantseleid ja ühesõnaga igasugused ametiseisused. Nüüd juba iga erainimenegi loeb omas isikus solvatuks kogu ühiskonda. Kõneldakse, et üsna hiljuti on tulnud sisse, ei mäleta missuguse linna kapten-ispravniku palve, milles ta kirjeldab täiesti selgesti, et riigi alused on hukkumisohus ja et tema püha nime võetakse täiesti ilmaaegu suhu. Selle tõenduseks oli aga juurde lisatud mingi romantiline luuleteos, hiiglapaks köide, kus iga kümne lehekülje takka esineb kapten-ispravnik, kohati koguni täiesti purjus olekus. Seepärast siis igasuguste arusaamatuste vältimiseks nimetagem departemangu, millest on jutt, lihtsalt üheks departemanguks. Niisiis ühes departemangus teenis keegi ametnik, ja ei või öelda, et väga silmapaistev ametnik. Ta oli madalat kasvu, veidi tedretähniline, veidi punapea, pealtnäha nagu pooliti pimedavõitugi, veidi paljaspäine, kortsudega kummalgi põsel ja, kuidas öelda, hemorroidaalse näojumega… Mis parata! süüdi on Peterburi kliima. Mis puutub ta auastmesse (sest meil on kõigepealt tarvis nimetada auaste), siis ta oli see, keda nimetatakse jäädavaks titulaarnõunikuks, kelle üle, nagu teada, on küllalt paha nalja heitnud ja oma hammast katsunud mitmed kirjanikud, kellel on kiiduväärt harjumus peale suruda nendele, kes ei saa hammustada. Ametniku perekonnanimi oli Bašmatškin. Nagu sõna näitab, on ta kunagi tuletatud kingast, kuid millal, mis ajal ja mis viisil, sellest pole midagi teada. Nii tema isa kui vanaisa ja isegi tema naisevend ja üldse eranditult kõik Bašmatškinid on kandnud saapaid, ainult korda kolm aastas neid tallutada lastes. Ees- ja isanimi oli tal Akaki Akakijevitš. Võib-olla lugejale paistab see mõnevõrra veidrana ja otsituna, kuid võib kinnitada, et seda pole sugugi otsitud, vaid et iseenesest juhtusid säärased asjaolud, et polnud talle kuidagi võimalik anda mingit teist nime, ja see juhtus tegelikult nimelt nii. Akaki Akakijevitš sündis, kui ainult mälu ei peta, ööl vastu 23. märtsi. Tema ema, kadunuke, ametnikuproua ja väga hea naisterahvas, valmistus nagu kord ja kohus last ristima. Ema lamas veel sängis, mis asus ukse vastas, kuna paremat kätt seisis ristiisa Ivan Ivanovitš Jeroškin, tore inimene, kes teenis senatis lauaülemana, ja ristiema Arina Semjonova Belohrjuškova, kvartali-ohvitseri abikaasa ja haruldaste voorustega ehitud naisterahvas. Lapsevoodis viibijale anti valida ükskõik missugune kolmest nimest, mida ta ainult peaks soovima: Mokki, Sossi, või ristida laps usukannataja Hozdazati nimeliseks? „Ei,” mõtles kadunuke, „need nimed on kõik niisugused.” Et talle järele anda, löödi kalender lahti teisest kohast; jälle tuli kolm nime välja: Trifili, Dula ja Varahhassi. „See on alles karistus,” lausus naine, „küll on alles nimed, ma tõesti pole sääraseid kuulnudki. Olgu veel Varadat või Varuhh, aga äkki Trifili ja Varahhassi.” Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. „Noh, ma juba näen,” ütles naine, „nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle parem saab seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki.” Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik. Näete siis, nõndaviisi see kõik juhtuski. Me jutustasime sellest sellepärast, et lugeja ise näeks, et kõik see sündis üsna paratamatult ja et teist nime talle anda ei olnud kuidagimoodi võimalik. Kunas ja mis ajal ta astus ametisse departemangu ja kes tema sinna määras, seda ei suutnud keegi meelde tuletada. Kuipalju seal ei vahetatudki direktoreid ja igasuguseid ülemusi, teda nähti ikka ühel ja samal kohal, ühes ja samas asendis, ühes ja samas ametis ja ta oli ikka seesama ametnik ümberkirjutuse jaoks, nii et lõpuks hakati uskum