Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli jutustus.

I peatГјkk

Ivan IvanovitЕЎ ja Ivan NikiforovitЕЎ

Tore pekeš on Ivan Ivanovitšil! Suurepärane! Ja missugused nahad! Võtaks põrgu, missugused tallenahad! Hallikassinised ja härmatisega. Jumal teab, mille peale veaksin kihla, kui kellelgi peaks olema veel sääraseid! Vaadake jumala pärast neid kord; eriti kui ta hakkab kellegagi kõnelema, vaadake külje pealt: no lausa ime! Võimatu on kirjeldada: samet! hõbe! tuli! Issand jumal küll! Imetegija Nikolai, jumala meelepäraline! miks pole minul säärast pekešit? Ta õmbles selle juba siis, kui Agafia Fedossejevna ei sõitnud veel Kiievi vahet. Kas te teate Agafia Fedossejevnat? Seesama, kes assessoril kõrva ära hammustas.

Tore inimene on Ivan Ivanovitš! Missugune maja tal on Mirgorodis! Ümberringi igast küljest on sel varjualune rõdu tammepostidel, rõdul on igal pool pingid. Ivan Ivanovitš, kui hakkab liiga palav, viskab pekeši maha, alumised riided samuti, jääb ise särgiväele, puhkab rõdul ja vaatab, mida tehakse õuel ja tänaval. Missugused õuna- ja pirnipuud on tal kohe akna all! Ava ainult aken, ja oksad otse tungivad tuppa. See kõik on maja ees; aga kui te vaataksite, mis tal on aias! Mida seal ei oleks? Ploomid, kirsid, murelid, igasugune keeduvili, päevalilled, kurgid, melonid, kaunvili, isegi rehi ja sepikoda.

Tore inimene on Ivan Ivanovitš! Ta armastab väga meloneid. See on ta armsaim toit. Niipea kui ta on lõunat söönud, läheb särgiväel rõdule ja kohe käsib Gapkal kaks melonit tuua. Katki lõikab ta nad juba ise, seemned korjab eraldi paberi sisse ja hakkab sööma. Pärast käsib Gapkal tuua tindipoti ja ise oma käega kirjutab paberile, millesse said seemned: seesinane melon on söödud sel-ja-sel kuupäeval. Kui oli mõni külaline, siis: osa võttis see-ja-see.

Kadunud Mirgorodi kohtunik imetles alati Ivan Ivanovitši maja. Jah, majakesel polnud tõesti viga. Mulle meeldib, et talle on igasse külge ehitatud väiksemaid ja suuremaid esikuid ja kodasid, nii et kui teda vaadata kaugelt eemalt, siis on näha ainult üksteise otsa asetatud katuseid, mis tuletab väga meelde pliinidega täidetud taldrikut, või veel enam puutüvel kasvavaid taelu. Muuseas, kõik katused on kaetud pillirooga; paju, tamm ja kaks õunapuud on laotanud nende kohale oma laiad oksad. Läbi puude vilksatavad isegi tänavale paistvad väikesed aknad nikerdatud, valgeks värvitud luukidega.

Tore inimene on Ivan Ivanovitš! Teda tunneb isegi Poltava komissar! Kui Doroš Tarassovitš Puhhivotška sõidab Horolist, siis alati keerab tema poole sisse. Aga protohierei isa Pjotr, see, kes elab Koliberdas, kui juhtub tema poole kogunema inimest viis külalisi, ütleb alati, et tema ei tea kedagi, kes nii täidaks ristiinimese kohuseid ja oskaks elada, nagu Ivan Ivanovitš.

Jumaluke, kuidas lendab aeg! Juba siis oli möödas kümme aastat, kui ta oli leseks jäänud. Lapsi tal ei olnud.

Gapkal on lapsi ja nad jooksevad sagedasti õuel. Ivan Ivanovitš annab alati igaühele neist kas saiakringli või tükikese melonit või pirni. Gapka hoiab tal aidakambrite ja keldrite võtmeid; suure kirstu võtit, selle kirstu, mis seisab ta magamistoas, ja keskmise aidakambri võtit Ivan Ivanovitš hoiab enda käes ega armasta sinna kedagi sisse lasta. Gapka on tervisest lõkendav tüdruk, käib ringi zapaskas, on priskete säärte ja põskedega.

Ja kui jumalakartlik on Ivan Ivanovitš! Igal pühapäeval paneb ta pekeši selga ja läheb kirikusse. Astunud kirikusse ja kummardanud igasse külge, asub ta harilikult kliirosele ja väga hästi laulab bassi kaasa. Kui aga jumalateenistus on lõppenud, ei saa Ivan Ivanovitš kuidagi teisiti, kui peab kõik kerjused läbi käima. Ta võib-olla ei tahakski tegelda nii igava asjaga, kui selleks ei kehutaks teda ta loomupärane headus. „Tere, vaeseke!” ütles ta harilikult, olles otsinud välja kõige vigasema eide räbaldunud, paikadest kokkuõmmeldud rõivais. „Kust sa, vaeseke, tuled?”

„Mina tulen ma