KaЕЎtanka

Anton TЕЎehhov

Anton TЕЎehhovi 1887. aastal ilmunud novell.

ESIMENE PEATГњKK

HALB KГ„ITUMINE

Noor ruske koer – pooleldi taks, pooleldi õuekoer – koonult väga sarnane rebasega, jooksis mööda kõnniteed edasi-tagasi ja vaatas rahutult ringi. Aeg-ajalt ta seisatas ja püüdis niutsudes, kord üht, kord teist külmetavat käppa tõstes aru saada: kuidas võis see juhtuda, et ta ära eksis?

Ta mäletas väga hästi, kuidas ta oli päeva veetnud ja kuidas oli lõppude lõpuks sattunud sellele tundmatule kõnniteele.

Päev algas sellega, et ta peremees, tisler Luka Aleksandrõtš, mütsi pähe pani, mingi punasesse rätikusse keeratud puust asja kaenla alla võttis ja hõikas:

«Kaštanka, lähme!»

Kuulnud oma nime, tuli taksi ja õuekoera järeltulija välja höövelpingi alt, kus ta laastudel oli maganud, sirutas mõnusalt ja jooksis peremehele järele. Luka Aleksandrõtši töötellijad elasid hirmus kaugel, nii et puusepp pidi mitmesse trahterisse sisse astuma ja keha kinnitama, enne kui ta nende kõigi juurde jõudis. Kaštanka mäletas, et ta oli end teel äärmiselt ebaviisakalt ülal pidanud. Ta hüppas rõõmust, et teda jalutama võeti, tormas haukudes hoburaudtee-vagunite kallale, jooksis hoovidesse ja ajas koeri taga. Tisler kaotas ta ikka jälle silmist, peatus ja karjus vihaselt tema peale. Kord isegi haaras ta apla ilmega tema rebasekõrva pihku, raputas ja ütles katkendlikult:

«Et… sa… kõn… gek… sid, riivatu!»

Tellijate juures ära käinud, astus Luka Aleksandrõtš hetkeks sisse õe poole, kelle juures jõi ja võttis suupistet. Õe juurest läks tuttava raamatuköitja poole, raamatuköitja juurest trahterisse, trahterist vaderi juurde jne. Ühesõnaga, kui Kaštanka sattus tundmatule kõnniteele, oli jõudnud juba õhtu ja tisler oli täis nagu pinal. Ta vehkles kätega ja pomises sügavalt ohates:

«Patusena on ema mu ilmale toonud! Oh neid patte, neid patte! Nüüd käime tänaval, vahime laternaid, aga kui sureme, tulises põrgus siis põleme…»

Või jälle sattus heasüdamlikku tooni, kutsus Kaštanka enda juurde ja kõneles talle:

«Sina, Kaštanka, oled putukas ja muud ei ühti. Inimese kõrval oled sa sedasama mis puusepp tisleri kõrval…»

Kui ta koeraga sel viisil kõneles, hakkas järsku muusika mürtsuma. Kaštanka vaatas ringi ja nägi, et tänaval tuli otse tema poole polk soldateid. Talumata muusikat, mis talle närvidele käis, hakkas ta edasi-tagasi jooksma ja ulguma. Tema suureks imestuseks tisler ei ehmunud, ei hakanud vinguma ega haukuma, vaid naeratas laialt, võttis valveseisangu ja tõstis kõik viis sõrme mütsi juurde. Nähes, et peremees ei protesteeri, pistis Kaštanka veelgi valjemini ulguma ja tormas end unustades üle tänava teisele kõnniteele.

Kui ta jälle toibus, siis muusika enam ei mänginud ja polku enam ei olnud. Ta jooksis üle tee sinna, kuhu oli jätnud peremehe, kuid – oh häda! – tislerit seal enam ei olnud. Ta tormas edasi, siis tagasi, jooksis veel kord üle tee, kuid tisler oli otsekui maa alla kadunud… Kaštanka hakkas könniteed nuuskima, lootes peremeest leida tema jälgede järgi. Kuid enne seda oli keegi nurjatu sealt uute kummikalossidega läbi läinud ja kõik peened lõhnad olid segunenud terava kautšukikilehaga, nii et mitte midagi polnud võimalik aru saada.

Kaštanka jooksis edasi-tagasi ega leidnud peremeest. Vahepeal aga oli läinud pimedaks. Mõlemal pool tänavat süttisid laternad ja majade aknaisse ilmusid tuled. Sadas laia kohevat lund, mis värvis valgeks sõidutee, hobuste seljad, voorimeeste mütsid. Ja mida pimedamaks läks, seda valgemaks muutusid esemed Kaštankast kõndis tema vaatevälja varjates ja teda jalgadega tõugates vahetpidamata mööda nii ühes kui teises suunas liikuvaid tundmatuid tellijaid. (Kaštanka jagas kogu inimsoo kaheks väga ebavõrdseks osaks: peremeesteks ja tellijateks. Esimeste ja teiste vahel oli oluline vahe: esimestel oli õigus teda lüüa, teisi oli tal endal õigus sääremarjast haarata.) Tellijad kiirustasid kuhugi ega pööranud talle mingit täh