Kalevi kojutulek

Oskar Luts

Oskar Lutsu ühevaatuseline naljalugu kujutab Eesti vabaduse ajalugu – on tugeva iroonia- annusega pildike Sirgamäe talust, kus vana ihnuskoid Samuel Pliuhkamit ei huvita Saksa okupatsiooni lõpp ega Eesti vabaduse saabumine ja niinimetatud Kalevi kojutulek, vaid ainult oma rahakott. Puskar tahab ajamist, aga Pliuhkamil on puudu üks oluline toru.

Start

Tegelased:

Saamuel Pliuhkam, taluperemees

Roosi, tema naine

Elisabet, nende tГјtar

Tõnis Sägi, noor taluperemees, Elisabeti mees

Krõõt, saunanaine Pliuhkami saunas

ГњliГµpilane

Aeg: Eesti vabaduse algus

Koht: pime nurk Eestis

Tagakamber Pliuhkami talus. Laual põleb i-pea-lamp. Roosi kohendab kapi juures. Pliuhkam, särgiväel ja paljaste jalgadega, otsib midagi. Esiti urgitseb ta luuavarrega kapi all, võtab siis tooli ja vaatab kapi otsa. Kui ta otsitavat asja sealtki ei leia, viib ta tooli ahju juurde ja kolab ahju peal. Niisugune toimetus kestab mõne minuti, ilma et kumbki sõna lausuks. Kostab ainult Pliuhkami pahane urin. Siis lükkab otsija ahjult kogemata ühe plekist torbiku maha, mis mürinal nurka veereb.

ROOSI (pisut jahmudes): No ütle ometi, mes ta peaks ründama täna! Vana inime – ei või rahulikult paigal olla. Mes asja sa ajad taga?

PLIUHKAM: (ahjult): Ega sa põle näind – mul oli siin kuskil tükk plekki. Niisuke kaunis suur tükk. Niisuke… (Näitab käega.)

ROOSI: Mes plekki?

PLIUHKAM: No plekki, noh! Kas sa’s ei tia, mis plekk on?

ROOSI: Põle ma näinud ühtegi plekki.

PLIUHKAM: Pagan vГµtku! Nigu Г¤ra sГµivad ilusa tГјki plekki. (Otsib edasi. Гњks teine asi kukub ahju servalt pГµrandale.)

ROOSI (pahaselt): Jäta n’d, jäta ometi kord järele. Mes asja ta peaks kolama. Justku kass. Nüüd ahju piale kah veel vana inime! Tule maha!

PLIUHKAM: No mes siis sul sellega asja on, ku ma kolan? Ei tia, mes sa mu sial all paned tegema? (Endale.) Näät: justku ära sõivad ilusa tüki plekki. Ei ole. Ei ole. Mitte kuskil ei ole. (Kratsib pead, ronib alla.) Ei ole.

ROOSI: No ole siis ia inime ja Гјtle ometi, mes sa selle plekiga oleks teinud, kui ta sul oleks olnud?

PLIUHKAM: Ah plekiga või? Jo mul teda ikke tarvis on, ku ma teda otsin. Nää: vana toru on juba igavesti ära roostetanud ja läbi kulunud, vaja oleks uus panna.

ROOSI: Misuke toru?

PLIUHKAM: Misuke ja misuke? No keedunГµu toru, noh.

ROOSI: Ära sa hakka jälle jändama oma keedunõuga. Vaata, kas ei kuulnud, ku Tõnis ajalehest luges, et ei tohigi enam puskarit ajada. Et kes veel ajab, langeb valju trahvi alla. Vaata, kui panevad su veel kinni kõige su keedunõuga – vaata siis!

PLIUHKAM: Kinni? Minu? No kes mu kinni paneb?

ROOSI: No ikka see… mes ta sial ongi… see Tallinnas… Ajutine Valitsus või kes.

PLIUHKAM: Ajutine Valitsus! No mes see Ajutisele Valitsusele korda piaks minema, ku mina puskarit ajan. See on minu oma vili, kellest ma ajan, ega ma Ajutise Valitsuse kääst lähe vilja küsima.

ROOSI: Olgu piale – aga ei tohi. Ära on keelatud.

PLIUHKAM: Mes ära keelatud! Ah siis müi aga neile sial, kes nad sial kõik on, need toitluskometid või kes, jah, müi aga neile koera naeru eest oma kallist vilja. Ega seda ole. Parem ajan puskarit, siis ma tian ometi, et ma oma õige inna kätte saan. Keelatud! Kus mul keelajad – ku mina omas majas omast viljast ajan. Ega see enam mõni vana aeg ei ole, kus sulle uräädnik kaela tuli ja keelas. Nüüd on vabadus, nüüd võib igaüks oma varaga teha, mes tahab.

ROOSI: Seda vabadustki veel teab… Ajavad inimesed niisama tühja lori. Ja kuigi peaks olema vabadus, ega seda siis selle tarvis antud, et puskarit ajada.

PLIUHKAM: Iakene küll, aga mestarvis ta siis anti? Mes sa jahvatad! Sina nüid tiad vabadusest või kellestki. (Mõtleb pisut.) See plekitükk piab sial üleval (ahju peal) olema. Kui teda sial põle, siis põle teda enam kuskil. Siis olete teie ta juba kuhugi ära talitanud. (Võtab tooli, vaatab uuesti ahju peale.) Sel kombel võib siit ju mõni teine asi kah ära kaduda. (Ronib ahju peale.) Nää, rahagi siin – mõni võtab näpu otsa ja läheb