Kui ma näitleja olin

Aleksandr Kuprin

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

KUI MA NГ„ITLEJA OLIN

Selle kurva ja naljaka, rohkem küll kurva kui naljaka loo jutustas mulle kord üks sõber, kelle elu oli olnud üsna seiklusrikas, kes oli olnud, nagu räägitakse, hobuse seljas ja hobuse all, kuid polnud saatuselöökide all kaotanud oma südameheadust ega selget mõistust. Ainult see lugu üksi oli mõjunud temale kuidagi kummaliselt: pärast seda tegi ta igaveseks lõpu teatri külastamisele ega külasta seda praegugi, kuidas teda ka ei keelitataks.

Ma pГјГјan edasi anda oma sГµbra jutustuse, kuigi kardan, et mul ei Гµnnestu seda teha samasuguses lihtsas jutustamislaadis, selle pehme ja nukra irooniaga, nagu ma seda kuulsin.

I

Niisiis… Kujutlete te endale viletsat kreisilinna riigi lõunaosas? Keset linna on säärane hiiglasuur lohk, kus ümberkaudsed hohollid, sumades vööst saadik poris, müütavad vankritelt kurke ja kartuleid. See on turg. Selle ühel küljel on peakirik ja muidugi Kiriku tänav, teisel küljel linna ilupuiestik, kolmandal linna kaubahoov, kivihooned, mille seintelt on pudenenud kollane krohv ja katustel ning karniisidel istuvad tuvid; lõpuks neljandast küljest suubub sinna peatänav mingi panga osakonna, postkontori, notari ja Moskvast sissesõitnud juuksuri Theodoriga. Linna ümbruskonda, igasugu Zaseljedesse, Zamostjetesse ja Zaretšjetesse oli majutatud jalaväepolk, südalinnas oli korteris tragunipolk. Linna ilupuiestikus kõrgus suveteatri hoone. Ongi kõik.

Muide, tuleb veel juurde lisada, et nii linn ise oma linnavolikogu ja reaalkooliga kui ka ilupuiestik, teater ja peatänava sillutis – kõik see võlgnes tänu oma olemasolu eest kohaliku miljonäri ja suhkruvabrikandi Haritonenko heldusele.

II

Kuidas ma sellesse linna sattusin, see on pikk lugu. Teen lühidalt. Ma pidin selles linnas kokku saama ühe oma sõbraga, hea, tõelise sõbraga (rahu tema hingele!), kellel muide oli naine, kes nagu kõik meie tõeliste sõprade naised ei võinud mind silma otsaski sallida. Minu sõbral kui ka minul oli tagavaraks mõni tuhat rubla raske tööga teenitud raha: tema oli nimelt töötanud palju aastaid pedagoogina ja samal ajal kindlustusinspektorina, minul aga oli aasta läbi vedanud kaardimängus. Kord kuulsime üsna tulusast äritegemise võimalusest lõunakubermangude lammastega ja otsustasime riskida. Mina sõitsin ette, tema pidi sõitma järele kaks-kolm päeva hiljem. Kuna minu kergekäelisus oli ammusest ajast tuntud, siis oli meie ühine raha tema käes hoiul, kuigi eraldi pakkides, sest mu sõber oli raha asjus täpne nagu sakslane.

Ja siis algas õnnetuste rahe. Harkovi raudteejaamas, kuni ma sõin külma tuurakala provanksõlikastmes, varastati mul taskust rahatasku. Ma saabusin S-sse (samasse linnakesse, millest oli juttu) selle peenrahaga, mis leidus minu peenrahakotis, ja tühjavõitu, kuid nägusa kollakaspunase inglise reisikohvriga. Peatusin võõrastemajas – muidugi Peterburi-nimelises – ja hakkasin pommitama sõpra telegrammidega. Hauavaikus. Jajah, just hauavaikus, sest samal tunnil, kui varas vehkis sisse minu rahatasku – kujutlege, missuguseid vempe mängib inimesele teinekord saatus! – samal tunnil suri minu sõber ja äriosanik voorimehel sõites südamerabandusse. Kõik tema asjad ja raha pitseeriti ja mingitel jaburatel põhjustel kestis kogu jant kohtuvõimudega poolteist kuud.

Kas murest murtud lesk teadis midagi minu rahast või mitte, on mulle saladuseks. Minu telegrammid aga sai ta kõik viimseni kätte, kuid vaikis kangekaelselt, vaikis väiklasest, kiivast ja rumalast naiselikust kättemaksust ajendatuna. Need telegrammid, muide, osutasid mulle hiljem suure teene. Kui pitserid olid ära võetud, pööras mulle täiesti tundmatu inimene, vandeadvokaat, kes ajas pärandusasja, juhuslikult tähelepanu minu telegrammidele, hurjutas leske ja saatis mulle oma riisikol otse teatrisse viissada rubla. Tõtt öelda, need polnudki lihtsalt telegrammid, vaid minu hinge kahe-kolmekümnesõnalised traagilised appihüüded.

III

Niisiis, ma ist