Haigushoog
Anton TЕЎehhov
Anton TЕЎehhovi 1888. aastal ilmunud novell.
HAIGUSHOOG
I
Arstiteaduse üliõpilane Maier ja Moskva Maali-, Kujuraiumis- ja Ehituskunstikooli õpilane Rõbnikov tulid kord õhtul oma sõbra, õigusteaduse üliõpilase Vassiljevi poole ja tegid talle ettepaneku käia nendega ära S. põiktänavas. Vassiljev polnud algul kaua aega nõus, siis aga riietus ja läks nendega kaasa.
Langenud naisi tundis ta ainult kuulu järgi ning raamatuist, ja neis majades, kus nad elavad, ei olnud ta oma elus kordagi käinud. Ta teadis, et on olemas selliseid ebavooruslikke naisi, kes saatusliku olukorra – keskkonna, halva kasvatuse, puuduse jms. survel on sunnitud raha eest oma au müüma. Nad ei tunne puhast armastust, neil ei ole lapsi, neil puuduvad õigused. Nende emad ja õed nutavad neid taga nagu surnuid, teadus käsitleb neid kui pahet, mehed ütlevad neile sina. Kuid kõigest sellest hoolimata ei kaota nad oma jumalast loodud nägu ega kuju. Kõik nad on teadlikud oma patust ja loodavad lunastusele. Vahendeid, mis viivad lunastusele, võivad nad kasutada kõige suuremas ulatuses. Tõsi küll, ühiskond ei andesta inimestele nende minevikku, kuid jumala juures ei peeta Egiptuse Mariat teistest pühakutest alamaks. Kui Vassiljev juhtus riietuse või käitumisviisi järgi tänaval ära tundma langenud naist või nägema tema kujutust humoristlikus ajakirjas, tuli tal iga kord meelde lugu, mida ta oli kunagi kuskilt lugenud: keegi korralik ning ennastsalgav noormees armus langenud naisesse ja tegi talle ettepaneku saada tema naiseks, naine aga ei pidanud end niisuguse õnne vääriliseks ja võttis mürki.
Vassiljev elas ühes Tverskoi bulvarile viivas põiktänavas. Kui ta oma sõpradega majast väljus, oli kell üheteistkümne ligi. Hiljuti oli sadanud esimest lund ja kogu loodus oli selle värske lume võimuses. Õhus tundus lume lõhna, jalge all krudises pehmelt lumi, maapind, katused, puud, bulvarite pingid – kõik oli pehme, valge, noor ja seetõttu näisid majad teistsugused kui eile, laternad põlesid heledamini, õhk oli läbipaistvam, sõidukid mürisesid tumedamalt ja koos värske, kerge, külma õhuga kippus südamesse tunne, mis sarnanes valge, värske, sulgpehme lumega.
«Mind neile nukratele randadele,» hakkas meedik laulma meeldiva tenoriga, «jõud mingi tundmatu veel ikka kannab…»
«Siin veski on…» laulis kunstnik kaasa. «Ta juba varemeis…»
«Siin veski on…Ta juba varemeis…» kordas meedik kulme kergitades ja nukralt pead vangutades.
Ta vaikis pisut, hõõrus laupa, sõnu meelde tuletades, ja hakkas laulma valjusti ning nõnda ilusasti, et möödaminejad tema poole tagasi vaatasid:
«Siin kunagi ma vabana sain tunda vaba armastust…»
Nad astusid kõik kolmekesi restorani ja jõid, palitut seljast võtmata, puhveti juures igaüks kaks napsi viina. Enne teise klaasi tühjendamist märkas Vassiljev oma viinas korgitükikest, tõstis klaasi silmade juurde, silmitses seda hulk aega ja kortsutas lühinägelikult kulme. Meedik ei mõistnud tema ilmet ja ütles:
«Noh, mis sa vahid? Palun, ilma filosoofiata! Viin on olemas selleks, et seda juua, tuurakala – et süüa, naised – et nende juures käia, lumi – et seda mööda kõndida. Ela vähemalt üks õhtugi inimese kombel!»
«Egas ma midagi…» sõnas Vassiljev naerdes. «Kas ma siis keeldun?»
Viin tegi ta rinna soojaks. Ta silmitses heldimusega oma sõpru, imetles neid ja kadestas. Kuidas neil tervetel, tugevatel, lõbusatel meestel on kõik tasakaalustatud, kuidas nende mõistuses ja hinges on kõik lõplik ja sile! Nad laulavad, armastavad kirglikult teatrit, joonistavad, räägivad palju, joovad, ja neil ei valuta pärast seda järgmisel päeval pea; nad on luulelised ja kõlvatud, õrnad ja jultunud; nad oskavad töötada, pahameelt tunda, põhjuseta naerda ja rumalusi rääkida; nad on ägedad, ausad, ennastsalgavad ja inimestena mitte millegi poolest halvemad kui tema, Vassiljev, kes valvab iga oma sammu ja iga oma sõna, kes on umbusklik, ettevaatlik ja valmis vähimatki tühiasja probleemi tas