Vii

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli jutustus "Vii".

VII

Niipea kui Kiievis helises hommikuti kaunis kõlav seminari kell, mis rippus Vendade kloostri väravas, oli kogu linnas näha parvedes ruttavaid koolipoisse ja bursakuid. Grammatikud, reetorid, filosoofid ja teoloogid, vihikud kaenla all, loivasid klassi. Grammatikud olid veel üsna väikesed; minnes tõuklesid ja sõimlesid omavahel kõige peenema tiiskandiga; nad olid peaaegu kõik katkenud või määrdinud riideis ja nende taskud olid ilmast-ilma täis igasugu sodi, nagu: babkasid, sulgedest tehtud vilespille, pooleldi söödud pirukaid ja mõnikord isegi väikesi varblasi, kelledest mõni, piuksatades äkitselt klassi ebatavalises vaikuses, põhjustas oma patroonile korralikke liinealihoope kummalegi käele või mõnikord isegi kirsiraagudest vitsu. Reetorid astusid soliidsemalt: nende riided olid sageli täiesti terved, kuid selle-eest leidus neil näos peaaegu alati mingi ilustus retoorilise troobi kujul: kas oli üks silm enda üles ajanud lausa otsaesiseni, või oli huule asemel üksainus vill või mõni muu tundemärk; nad kõnelesid omavahel ja vandusid jumala nimel tenorihäälel. Filosoofid võtsid terve oktaavi võrra madalamalt; nende taskuis ei olnud peale kangete tubakajuurte midagi. Mingisuguseid tagavarasid nad ei kogunud ja mis kätte juhtus, söödi kohe ära; nad lõhnasid piibust ja viinast mõnikord nii kaugele, et vastutulnud käsitööline jäi peatuma ja kaua veel vedas haisu nagu hagijas.

Turg sel ajal harilikult alles hakkas end liigutama ja turunaised, kes kauplesid bublikute, arbuusiseemnete ja moonikookidega, haarasid hõlmadest neid, kelle hõlmad olid peenest kalevist või mingisugusest puuvillriidest. „Isandakesed! isandakesed! siia, siia!” hüüdsid nad igast küljest. „Näete, bublikud, makovnikud, vertõtškad, head buhhantsid! Jumala eest head! Meega tehtud! Ise küpsetasin!” Teine, tõstes üles midagi pikka, taignast keerutatut, kisendas: „Näe, sussulka! Isandakesed, ostke sussulkat!” – „Ärge ostke temalt midagi: vaadake, kui hirmus ta on, nina on tal inetu ja käed ei ole puhtad…” Kuid filosoofe ja teolooge nad kartsid puudutada, sest filosoofid ja teoloogid armastasid alati ainult prooviks võtta ja seejuures kohe terve peotäie.

Jõudnud seminari, paigutus kogu see jõuk klassidesse, mis asusid madalais, aga siiski kaunis avarais tubades madalate akende, laiade uste ja määrdinud pinkidega. Klass täitus korraga mitmehäälse suminaga: audiitorid kuulasid üle oma õpilaste ülesandeid; grammatiku hele tiiskant langes täpselt ühte klaasiga, mis kattis väikesi aknaid, ja klaas vastas peaaegu sama heliga; nurgas kõmistas reetor, kelle suu ja jämedad huuled oleksid pidanud vähemalt filosoofiasse kuuluma. Ta kõmistas passi, ja kaugelt oli kuulda ainult: buu, buu, buu, buu… Audiitorid, kuulates õppetükke üle, vaatasid ühe silmaga pingi alla, kus alluva bursaku taskust vaatas välja kas sai või varenik või meloniseemneid. Kui kogu see õpetatud jõuk juhtus kogunema veidi varem, või kui teati, et professorid tulevad tavalisest hiljem, siis võeti üksmeelsel kokkuleppel ette lahing ja sellest lahingust pidid osa võtma kõik, isegi tsensorid, kes olid kohustatud valvama kogu õppiva seisuse korra ja kombelikkuse üle. Kaks teoloogi oli harilikult otsustajaks, kuidas lahing pidi toimuma: kas pidi iga klass olema eraldi enda eest väljas või pidid kõik jagunema kaheks laagriks: bursaks ja seminariks. Igal juhul grammatikud alustasid enne teisi, ja niipea kui retoorika sekka lõi, jooksid nemad, juba minema ja asusid kõrgemaile kohtadele lahingut jälgima. Siis astus välja filosoofia pikkade mustade vurrudega ja lõpuks ka teoloogia kohutavais pükstes ja ülipaksude kaeltega. Lõppes kõik harilikult sellega, et teoloogia peksis kõik teised läbi ja filosoofia, kes sügas oma külgi, suruti klassi ja asetus pinkidele puhkama. Professor, kes astus klassi ja oli kunagi ka ise sääraseist lahinguist osa võtnud, sai ainsa hetkega oma kuulajate lõkendavaist nägudest aru, et lahing pole