Talve

Oskar Luts

Oskar Lutsu "Kevade", "Suve" ja "Sügise" vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga "Pildikesi raugapõlvest". Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus "Talve" ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu "Talve" käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see "Talve" vastuvaidlematult!

SaatesГµna

Kui “Ilmamaa” kirjastus Tartus loodud sai – see oli 11. dets. 1992 – hakkas peibutama mõte: kirjastuse esimese aasta toodangus võiks olla ka üks mingisugune teos Oskar Lutsu loomingust. Lutsu on ju ikka loetud. Loetud ja trükitud – ja loetud. Ei hakanud hammas siiski peale, polnud kedagi käepärast, kes niisuguse juturaamatu koostaks. Ime tuli ise appi. Oskar Lutsu Majamuuseumist kõlistati: on leitud imelik käsikiri – Oskar Lutsu seni teada olemata jutustuse “Talve” ümberkirjutus. Nüüd on siis kõik olemas: “Kevade”, “Suvi”, “Sügise” ja “Talve”. Korrektor muudab nad muidugi tänapäevaseks: Kevad, Suvi, Sügis, Talv. Niisiis, leitud on ka Tootsi-lugude viimane vaatus: “Talve. Pildikesed raugapõlvest.” Nõnda sulgub Lutsu eepiline ilm “Talvega” nagu sulgus Tammsaare “Tõdeja õigus” V köitega, elutarga aga tundelise tagasijõudmisega väliselt teiseks muutunud, aga hinges ikka õilsana püsivale noorusmaale.

Käsikirja tiitelleht sisaldab selgituse: Oskar Lutsu käsikirja järele ärakirja teinud Arnold Feliks Karu, Uusnas, 1953. a. Käsikirja lõpus on teinegi oluline ülestähendus: Oskar Luts suri Tartus lühikese haiguse järeldusel 23. märtsil 1953. a.

Oma päevikus kirjeldab Arnold Karu lühidalt seda, kuidas ta kirgliku raamatusõbrana Oskar Lutsu juurde sattus, oma viimsel eluotsal olevalt Lutsult peaaegu lõpetatud käsikirja lugemiseks koju kaasa saanud, kuidas Luts lootuseta olnud selle avaldamises, kuidas Luts äragi surnud, kuidas Karu ise Stalini-aja karistusvanglasse sattunud, kuidas käsikiri (s.t. ümberkirjutus) kannatada saanud jne. Lutsu originaalkäsikirjast pole aga enam kusagil jälgegi. On see kõik müstifikatsioon või mitte?! Usume, et siiski mitte! Aga eks aeg otsusta – nagu hädas olles öeldakse.

Arnold Feliks Karu esialgne seletus on peajoontes järgmine:

“1952. Sel aastal palju [raamatuid] juurde pole ostnud. Vanu ei ole üldse saanud ja uutest olen vaid teadusliku sisuga raamatuid. Oskar Lutsu teostest puudub mul aga veel “Sügise”, mis ilmus 1936 aastal ja mida mul korda ei läinud osta. Kirjutasin siis Tartu ja küsisin seda autorilt eneselt, kuid Lutsul ei olnud ühtki eksemplari äraandmiseks. Ka kuulsin, et ta parajasti kirjutab “Talvet”, Tootsi lugude viimast raamatut. Minu küsimusele, millal see võib ilmuda, kostis ta, et vist ei tulegi kõne alla, sest temal puududa üldse lust oma jututegelaste elukäiku lõpule viia ning ka olud ei olla tema teose avaldamiseks soodsad. Kuid ta lubas siiski oma käsikirja mulle lugeda anda, kuid see ei olla veel päris lõpetatud. Jõulu eel Tartus käies saingi selle enese kätte. See oli lõpetamata ja kirjanik ütles, et tal osa veel mustandina olemas olla. [ – ]

1953. Veebruaris Tartus käies sain Lutsult “Talve” viimased mustandid oma kätte ja kavatsesin neist ka enesele ärakirja teha. “Sügiset” ta mulle siiski veel ei saanud, kuid lootis, et saab muretseda. Arakirjutama ma seda ei tahtnudki hakata, sest lootsin ikka saamise võimalusele, kuna see on ju alles

1936 trükitud. Aga märtsikuul suri Luts ootamatult ja minul jäigi “Sügise” saamata. Tema käsikirjad jäidki minu kätte, millest hakkasin tegema omale ärakirja. Ka sellelgi aastal ei saanud ma raamatuid köita ajapuudusel ja naelutasin ka uued ostetud raamatud kasti