Imelik peegel
Juhan Kunder
Juhan Kunderi tuntud imemuinasjutus kutsub vana kuningas oma kolm poega enda juurde, et enne surma pärija määrata. Kes isale nooreks tegeva imepeegli koju toob, pärib kuningariigi. Kas kuningriigi valitsejaks saab üks kahest vanemast vennast või noorim, lollpoisiks kutsutud vend, selgub juba muinasjutust.
Juhan Kunder
Imelik peegel
Imelik peegel
Ennevanal ajal elas kuulus kuningas päratu suures pealinnas. Raha ja rikkust oli tal enam kui kümnel teisel kuningal kokku.
Aga vanadus ei hoolinud sellest kõigest midagi, vaid kippus uksest ja aknast sisse ning kuningale kallale. See aga ei tahtnud seda kellegi suust kuulda, et ta nagu iga vaene santki vanaks jääb ning viimaks veel puruvanaks saab.
Kuningal oli kolm poega.
Kaks vanemat poega olid terved, tugevad ja targad, kolmas oli poisikese aruga mees. Vanemad vennad kutsusid teda lollvennaks ja lolliks. Noorem ei pannud seda tähelegi.
Ühel päeval kutsus kuningas vanemad pojad enese ette ja ütles:
„Mina näen, et mulle vanadus vägisi kallale tikub ja juuksed juba halliks lähevad ning peast pudenevad. Ma kuulsin oma lapsepõlves lonkurilt vanakeselt, et kuskil maailmas niisugune peegel pidavat olema, mis igamehe nooreks teeb, kes tema sisse vaatab. Kui teie selle peegli mulle toote, siis tahan ma teile poole kuningriiki anda. Reisi peale aga luban ma teile nii palju vara kaasa, kui teie süda igatseb. Olge agarad ja katsuge haruldane asi kätte saada! Teie õnn saab see ju olema.”
Kuningapojad olid isa nГµuga rahul ning Гјtlesid:
„Anna aga tõld kuue hobusega ja kotitäis kulda kaasa, küll me siis imepeegli välja otsime, olgu ta või ilma otsas!”
Kuningas oli kГµigega rahul.
Teisel päeval rakendati kuus hobust tõlla ette, pandi kotitäis kulda tõlla põhja, kutsar pukki, ja poisid läksid teele.
Seda lugu oli ka loll vend kuulda saanud. Tuli kuninga juurde ning palus ka luba peeglit otsima minna.
Kuningas hakkas poisi palumise peale naerma ning Гјtles:
„Mis sina, loll poiss, maailmast tead! Sa kärvad esimese teekivi taga ära, kui sa ülepea pealinnast välja mõistad minna. Mine aga peale ja longi kodus ümber, küll vanemad vennad isegi peegli leiavad.”
Noorem poeg käis kuningale ikka peale, kuni see viimaks ütles:
„Noh, minugi pärast võid sa minna! Aga katsu, kuidas sa ise omadega läbi saad. Sinu kätte ei usalda ma ühtegi hingelist looma, veel vähem kulda. Saad sa raskel reisil surma, siis on see sinu oma süü.”
Noorem poeg tänas kuningat lubamise eest ning tõotas otse teele minna.
Kaapis nГјГјd poiss oma viimased veeringud kokku, aga ei tulnud neist kГјmmet taalritki.
„Olgu mis on, ma lähen sellesamagi summakesega õnne katsuma! Aga jala ei maksa minna, ostan endale hobusekondikese.”
Saigi mees kaubaga kokku ning lunastas endale kГјmnetaalrise valge puru vana ruuna.
Istus selga ja läks teele.
Vana ruun tönkis küll vahel sõitu, aga enam teed käidi sammu.
„Olgu peale,” mõtles kuningapoeg, „küll saame niisamutigi edasi!”
Jõudis reisimees õhtuks suure trahteri ette, mis kuningakojast mitte palju vähem ei tahtnud olla.
Näeb: vendade hobused ukse ees.
„Ohoo! Ega vennadki kaugel või olla, kui hobused siin! Lähen ometi sisse vaatama, ehk saame ühes seltsis minema.”
Sidus oma valge ratsu kinni ning läks sisse.
„Tohoh! Mis sina, lollpea, siin otsid?” irvitasid vennad, kes juba siiamaani joomalauas olid istunud ja sealt peeglit otsinud.
„Mina tahan ka minna peeglit otsima. Tulin vaatama, ehk saame ühes koos edasi. Siis tee nagu lühem, kui enam käijaid.”
„Kas sa, lollike, minema ei saa! Ega meie sinusarnast endale teele tüliks ei või võtta!”
Noorem vend ei lausunud midagi, läks välja, istus vanale ruunale selga ja roitis[1 - roitma – uitama, kolama] aegamööda edasi.
Teised vennad naersid takka järele:
„Las loll minna peale! Küll hundidki juba niisuguse ühes tema valge ruunaga ära koristavad. Saabki siis tee pealt eest ära.”
Kuningapoeg aga sõitis vendade naerust hoolimata maanteed mööda ikka edasi, kuni s