Karujutud
August Jakobson
Raamat räägib kolm vahvat lugu, mille tegelaseks on karu. Muinasjutus „Miks karu kardab inimest” katsuvad karu ja sääsk inimesega rammu. „Mees ja karu jagavad saaki” pajatab loo sellest, kuidas mees karu üle kavaldas ja karu suures hädas rebase nõu vajas. Muinasjutus „Karu ja lammas” loete sellest, miks karud ja lambad sõbralikult koos ei saa elada.
August Jakobson
Karujutud
Miks karu kardab inimest
Karutaat juhtus oma õhtusel jalutuskäigul kokku sääsememmega. Sääsk lendas parajasti ringi mööda karjamaad ja imes lehmadelt verd.
„Tere õhtust, sääseemand,” ütles karu.
„Eks tere kah ise, naabrimees,” vastas sääsk lahkelt.
Karu vaatas ivake aega sääse tegevust, sõnas viimaks:
„Sul on ka nii hullupööra palju tööd, nagu paistab.”
„No on palju tööd … on palju tööd …” noogutas sääsk.
Veidi aja pärast küsis karu:
„Ütle mulle, sääseemand, missuguse looma veri on kõige magusam?”
„Inimese veri. Aga raske kätte saada,” vastas sääsk.
„Kuidas nii, et raske?” päris karu.
„Vaat sellepärast,” seletas sääsk, „et inimene on väga tugev. Eks sa ju näe, mihuke koletu suur mina olen – mihuke hirmus nokk, mihukesed vägevad jalad, mihuke jäme kere! Kui aga inimene mulle korra äigab, olen kohe siruli maas.”
„Tohoh, tohoh!” hüüdis karu kaheldes. Ja otsustas: vaja inimene kohe üles otsida, vaja vaadata, kas sääsk tõesti õigust räägib.
Ega tal olnudki tarvis kuigi kaua otsida: pisut maad eemal järve ääres kõrkjates istus mees, püss käes – varitses parte. Karu tormas mehe poole, oli suureline ja mõtles: „Sääsest võid sa ju jagu saada, mina aga murran su maha nagu pole midagi!” Ja ajas esimesed käpad sõjakalt laiali ning mõmises nagu tõrrepõhjast.
Mees kuulis müdinat ja möirgamist, vaatas ringi, nägi karu. Kohkus küll hirmsasti, ei kaotanud aga siiski julgust, pööras püssiotsa ümber, põmmutas mõlemast torust karule otse koonu pihta.
Linnuhaavlid olid küll peenikesed, panid aga karu silmnäo kangesti kipitama. Ja valu pärast lausa hädakisa tõstes pistis Ott otse tuldud teed tagasi ega julgenud peatuda enne kui ülal mäel, kuhu sääsememm oli temast maha jäänud.
Sääsk oli endist viisi ametis lehmadelt vere näppamisega, nägi karu tuhatnelja lähemale kihutavat, ajas noka imestuse pärast püsti ja küsis:
„Naabrimees, naabrimees, mis sul viga on, et sa sedasi ruttad?”
Karu vaatas kartlikult tagasi, hõõrus kahe käpaga koonu, vastas lõõtsutades:
„Oh, oh, ära parem pärigi! Tõsi ta on, mis sa kõnelesid. Inimene on jah kõige tugevam. Andis mulle paar korda näpuotsadega vastu nina, oli veel õnn, et ma enne seda, kui ta mulle rusikaga äiata sai, tulema pääsesin. Ei mina, mehike, hingaks enam, kui ta mind veel oleks puudutanud.”
„Mis sa siis tükkisid temaga tülli – eks ma ju hoiatanud!” ütles sääsk.
Karu aga pole praegugi veel oma hirmust lahti saanud – kui inimene talle metsas vastu juhtub, pöördub ta kohe kõrvale ja lippab minema.
Mees ja karu jagavad saaki
Karul oli tööd ja tegevust vähevõitu, kõndis külla, kauples enda põlluvahiks.
Peremees kГјsis, mis ta palgaks nГµuab.
Karu vastas:
„Mis maa sees, olgu minu, mis maa peal, olgu sinu.”
„Tubli, tubli, mina olen nõus,” ütles peremees.
Karu pidas suve otsa ausasti ametit. Tuli sügis, mees pani vilja kokku, vedas koju. Karu läks põllule, tõmbas mullast viljakõrsi, maitses: ei kõlvanud. Läks peremehe juurde ja küsis:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/august-jakobson/karujutud/) на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала,