Nupumees

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Raamatust leiab Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutu „Nupumees”. Nupumees on kolmest pojast noorim, kes paistab silma eriti terase mõistuse poolest ja kelle vanemad vennad pärast isa surma päranduseta kodust välja ajavad. Oma seiklustes jõuab Nupumees kuningakotta ning temast saab kuninga toiduülem. Milliste raskustega tuleb Nupumehel silmitsi seista ning millised imevahendid talle abiks on, lugege juba raamatust.

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Nupumees

Nupumees

Kalevipoja päevil elas Kunglamaal väga rikas kuningas, kes iga seitsme aasta järel kesksuvel oma riigi alamatele suured ilupidud laskis valmistada, mis iga kord järjestikku kaks ja kolm nädalat vältasid. Niisugune ilupidude aasta oli parajasti käes ja paari kuu pärast pidude hakatus oodata; aga rahva ootus ja lootus näis sel puhul kahevahelisem kui muidu, sest et kaks korda – neljateistkümne ja seitsme aasta eest – oodatud rõõm nurja oli läinud.

Ehk küll kuninga poolt küllalt pidude vara oli muretsetud, siiski ei saanud kellegi suu sellest maitsta. Asi näis imelik ja uskumata küll, aga palju inimesi leiti igal pool, kes oma silmaga nähtuse tõeks tunnistasid.

Mõlemal korral – nõnda räägiti – kui valmistatud söögid ja joogid pidulisi ootasid, oli tundmata võõras mees tulnud kokkade ülema juurde luba paluma söögist ja joogist paar suutäit maitsta, aga kulbipistmine leemepatta ja õllekannu suuletõstmine oli imeväel kõik aidad, käsikambrid ja keldrid tühjendanud, nii et kuhugi riismeid ega piiska järele ei jäänud.

Kõik kokad ja kokapoisid olid aga nägemist vandega kinnitanud; siiski oli rahva viha raiskuläinud pidude rõõmu üle nii suur, et kuningas neile lepituseks seitsme aasta eest kokkade ülema pidi laskma üles puua, miks ta võõrale mehele maitsmise luba oli andnud.

Et sellel korral jälle säherdust pahandust ei tõuseks, oli pidusid valmistavale ülemale tõotatud väga rohke palk, ja kui sellegipärast keegi vastutust enese peale ei tahtnud võtta, lubas kuningas viimaks oma noorema tütre valmistajale abikaasaks; aga õnnetuse korral pidi mees kahju eest eluga vastama.

Riigi rajal, kuningalinnast kaugel, elas nõukas talumees kolme pojaga, kellest noorem maast madalast juba teravat mõistust näitas, sest et Murueit teda kasvatanud ja salamahti mõne korra oma rinnal oli imetanud. Isa nimetas poega nupumeheks, miska[1 - miska – millega] ta tahtis tähendada, et pojal rohkesti mõistust nupus oli. Ta ütles mitu korda poegadele: „Teie, vanemad vennad, peate keharammu ja kätetööga endile igapäevast leiba teenima; sina, pisike nupumees, võid mõistuse läbi maailmas edasi saada ja ükskord vendadest kõrgemaks tõusta.”

Enne surma jagas ta oma põllu- ja heinamaad pooleks, mis vanemale ja keskmisele pojale päranduseks said. Nooremale pojale andis ta niipalju teeraha, et ta laia maailma võis minna oma õnne katsuma.

Kadunud isa keha ei olnud laual veel külmaks jahtunud, seal riisusid vanemad vennad nooremalt viimse kopika, viskasid ta üle läve toast välja ja hüüdsid pilgates: „Sina, kaval nupumees, pead meist kõrgemaks tõusma ja üksnes mõistuse läbi maailmas edasi saama, seepärast võiks raha sulle koormaks olla!”

Noorem vend unustas vendade kadeduse ja läks mureta teele. „Küllap jumal annab õnne!” oli ta endale troostiks ja saatjaks isakojast kaasa võtnud; vilistas kurvad mõtted tuulde ja kõndis lahkel sammul edasi.

Kui ta tühja kõhu näpistamist hakkas tundma, sai ta kogemata kahe reisija antvärgi[2 - antvärk – käsitööline, ametimees] – selliga kokku. Nupumehe viisakas olemine ja naljakas jutt oli sellidele meele järgi; nad andsid puhkepaigas talle oma leivakotist süüa. Nõnda ajas Nupumees esimese päeva õnnelikult õhtule. Sellidest õhtu eel lahkudes läks ta rõõmsasti edasi. Täidetud kõht ei lasknud homse päeva muret tõusta, öömaja leidis ta igas kohas, kus haljas muru põrandaks all ja sinine taevas katuseks peal oli