Kuival

Eduard Vilde

Eduard Vilde 1912. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde

Kuival

KUIVAL

Puiestik oli hiirekõrvul. Nagu rohekaskollase hõreda suitsu sees. Mõni tihedam koht hingas nagu väävliauru välja. Kus okaspuud moodustasid noortele lehtpuudele ja põõsastele tumeda tagaseina, seal surusid nagu kollakad liblikaparved. Ja kuuskedele olid oksa-otsukeste külge valendavad kassikäpad kasvanud, mis liblikaile küünistades vastu sirgusid, ja männid hoidsid mitmeharalistes lühtrikestes jõuluküünlaid, ja kastanid kandsid iga näpu otsas jämedaid, rasvaseid tõukusid, kes näitasid üksteisele keelt. Vanemad tammed, saared, kased ja remmelgad aga, need rippusid veel täis mustjaid putukaid – sitika suurusest kirbu väiksuseni.

Märja maa seest, mädaneva lehepahna alt, tärkas noor rohi küüslaugu lihavusel, ja nii sügavroheliselt, et põõsaste õrnad leheloorid tema paistel valgeks kahvatasid, musträsta nokk tõsiseks kullaks sulas ning keltsalillede õilmesilmad sinises tules leegitsesid. Puiestiku kõnniteed aga olid värske liiva asemel otsekui pronksipuruga üle külvatud. See värvide värskus oli päikese eredal hiilguseküttel nii hõiskav, et linnud pistsid lõbuvärinal kirglikult kiljuma, ja isegi proosaline varblane siuksus nii südame põhjast, nagu oleks temagi ainelises hinges mõni aateline sooneke rebenenud.

Kuid see polnud ime. Oli veel teisigi, kes tundsid kevadest rõõmu. Leopold Lillack näiteks. See tugev, priske härra seal, kes jalutab suure bernhardi tõugu koera saatel aeglaselt, lühikeste nõksuvate sammudega restorani poolt alla, hoides oma keskmise kehajao kumerust ülespoole nagu part täit pugu. Ta oli kübara veidi tahapoole tõuganud, palitunööbid valge vesti ja kuldse kellakee eest avanud, ja parem käsi, mis hoiab pihu ümber keeratud koerapiitsa, lööb niitvaid kaari. Ta vaatab paremale poole ja vaatab pahemale poole, vaatab üles ja vaatab alla, ja mida ta näeb, sellega on ta rahul. Tema lõbus nägu, tema lustlikud silmad, tema muigav suu suitsva sigari ümber ütlevad: Nõnda peab see olema, meile vaevatud ja koormatud inimeslastele vahelduseks: talve järel suvi, öö järel päev, kurbuse järel rõõm. Kõik on targu seatud. Ja talle tuleb meelde üks kooliaegne salmik, milles käsitellakse seda mõttekäiku luulelisemalt, ja ta tabab enese selle salmiku ülesütlemiselt sel silmapilgul, kui temast mööda tipivad kaks siristavat neiukest, kelle kevadiselt kutsuv naeratamine annab ta luuletujule veidi teise pöörde. Leopold Lillack vaatab ümber ja naeratab ka. Putukad, niisugused putukad! Ja ta nuuskab oma sigaril nina, piilub veel kord tagasi, lööb aga siis käega ja jalutab pugu tõstes edasi, nagu inimene, kel tarvis ei ole paari putuka pärast enese rahu heidutada. Tema sigari otsast vingerdab sinine pael üles ja kaob narmendades õhku. All pärnasalus kukub kägu ja jätab sõna iga paari rea takka pooleli, nagu oleks tal põrnikas kurku lennanud.

Teretades mõnd tuttavat, tunnistades mõnd naist, naeratades metsakese hiirekõrvadele oma rahulolekut, eksivale käole vabandust, jõuab Leopold Lillack viimaks rohelise pingi kohta, millel istub inimene, kes ei tunne kevadest mingit rõõmu. Tunneks ta seda, ei siis urgitseks ta tusane pilk maas liiva sees, ta mokk ei oleks nii ripakil, ta nägu mitte nii haputaarine.

Leopold Lillack tahab temast mööda sammuda, aga istuja tõstab pead, ja kui nende pilgud nüüd ristuvad, tunnevad nad teineteise ära. Istuja tõuseb, kõndija peatab käiku. Leopold Lillackil on aga viisiks iga inimest mitte esimese pilguga ära tunda, vaid alles teise või kolmandaga. Seepärast peab ta pilutaval silmal pisut aru, enne kui ta Roman Martinsoni väljasirutatud käe vastu võtab, misjuures ta tähendamata ei jäta – muidugi saksa keeli: „Kui õieti näen –”

„Üsna õieti,” vastab Roman Martinson sama keeli ja punastab.

„Siis jälle kord meie linnas –?”

„Nagu kunagi kahe-kolme aasta takka …” Ja Roman Martinson on tusane oma punastamise pärast, milleks tal mingit põhjust ei olnud,