Kevadised veed

Jakob Mändmets

Jakob Mändmetsa 1927. aastal ilmunud novell.

Jakob Mändmets

Kevadised veed

1

Läbi rabade, üle soode ja seljandikkude jõudsime hilissügiseks uue raudtee ehitusega Palupere laande. Tulid varased külmad, tõmbus maapind kivikõvaks; sadas maha meetripaksune lumekord, töö jäi seisku.

Märtsi keskel sõitsin uuesti kohale. Algasid metsatööd. Palupere laanes raiuti liipripakke ja hobusemehed vedasid ehitusmaterjale teesihile.

Niipea kui ilmad lubavad, kavatsesin alata ehitustöid.

Asusin korteri vana metsavahi Hinti hГјtti.

Hinti oli vanapoiss, lappis ise endale riided, tõmbas ära lehmamullika udarast piimatilga, istutas kevadel peenraile kapsa- ning kaalitaimed ja pidas aianurgas osmikus seapõrsast. Väärtuslikumaks seltsimeheks Hintile oli koeraklutt nimega Trihvan, kes aega olles istus lumehangel, vahtis vesiste silmega kuu poole ja ulus laisalt, venivalt.

Гњhetaolised olid Hinti ja Trihvan: mГµlemad Гјleni karvased, mГµlemad pidasid oma Гјlesandeks alaliselt uriseda, aga tГµepoolest halva sГјdamega polnud selle juures kumbki.

Vaadates Trihvanit, kes magas päeval toas sooja pliidimüüri kõrval ja niuksus vahel unes, kõneles vana Hinti:

“Mis ta tühi nüüd enam on, aga eks ole nii muidu hääleks. Jookseb ta sul kannul, on ikka hoopis julgem. Kus sa nüüd pimedas metsas tead, kes sulle äigab kaikaga pähe. Loomal ikka looma silmad. Aga omal ajal oli teine koer küll. Sai kord metslooma jäljed kätte, siis olid selle elupäevad loetud.”

Sageli võttis Hinti seinalt pigise kandme otsas rippuva kaheraudse püssiloksu, nühkis roostetanud raudu vana kapuka säärega ja sõnas endamisi:

“Läheb teine, risu, käest päris hukka. Aga see oli mul hea riist. Näete, kirjad raua sees, aga ega neid ole igal püssil. Ma ei kiida. Hästi võttis, kuradi hästi. Puutus üksainus haavli-iva kõrvalesta, mine võta maast ja topi kotti! Aga ega sa temaga tänagi jää päris hätta.”

Ja vanamees silitas ning nГјhkis suure hoole ja armastusega oma pГјssiloksu.

Esimesed päevad möödusid õige hoopsasti. Teatavat huvi pakkus juba ümbruse tundmaõppimine. Lõuna pool oli Paadermaa küla kõrgheinamaa võhmastega ja harvade krobelise korba ja pikkade okstega leinakaskedega.

“Oodake, härra,” ütles Hinti, “las tuleb kevad. Küllap siis kuulete, kuidas tedred löövad seal koha. Ega saa siis minugi vana veri rahu. Aga mis teed, silm, saadan, ei võta enam. Vahi, vahi ainiti, äkitselt lööb silme ette kaks kukke, kummale sa siis kupatad. Aga aastat kümmekond tagasi, ai – aga mis sellest nüüd kõnelda!”

Vanamees lõi kurvalt käega ja vaikis.

Nägin hästigi, et vanadus ja sellest arusaamine seda meest nii mitmeti rõhus.

Põhja poolt sööstis Palupere laas Viieristi sohu. Aga peagi lõppes laane jõud, puud jäid kiduraks, kuused näsuks ja kollaseks, jalgas edasi veel mõni süld vaevakask ja siis oligi soo. Eemalt paistsid kätikud saartena soost.

Oligi külm kestnud nädalate ja isegi kuude kaupa, aga naljalt ei julgetud talveteed ajada üle Viieristi soo. Tule taevas appi, kes see õige tahab minna enesele sinna otsa tegema! See on ju täis laukaid, mis auravad isegi siis, kui talveteel kiunub reejalas ja tähtselgel ööl praksub aiateivas. Kas pole kuuldud aastate vältel Viieristi soost appihüüdeid? Saadi mõnd hädalist päästa, aga oli ka neid, keda neelasid laukad. Vahel leiti suvel huntide näritud ja ilma mõjul ärapleekunud luid. Aga olid neidki, kes jäid hoopis kadunuks.

“Kevadel muutub soo lahvemereks,” kõneles Hinti. “Olen näinud aegu, et sealt jookseb vesi nagu jõgi, kust läbi käib raudteetamm. Minu arvates oleks küll parem olnud, kui oleks läbi soo tõmmatud sügav kraav. Aga te ehitasite ette tubli valli. Noh, võib seegi olla hea küll – mis mina, rumal inimene, nüüd tean!”

Paadermaa küla oli eemal paar versta ja vaiksel õhtul kuuldus sealt koerte haukumist ja kaevuvinna käginat.

Aega olles hulkusin mööda metsa, seljas Hinti pü