Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu
Charles R. Cross
Kurt Cobaini surmast tema enda käe läbi 1994. aasta aprillis on möödas üle kahekümne aasta. See tegu iseloomustabki suurel määral tema lühikest, vihast, palavikulist elu. Kogenud muusikaajakirjanik Charles R. Cross põimib oma põhjalikud teadmised Seattle’i muusikaskeenest sügava kaastundega raamatu peategelase suhtes ning jutustab loo loomingulisest leegist ja valust, mis seda toitis ja lõpuks kustutas. Üle neljasaja intervjuu, neli aastat uurimistööd, eksklusiivne ligipääs Cobaini avaldamata päevikutele, laulutekstidele ja perepiltidele, tohutule hulgale dokumentidele lubab autoril jälgida väga lähedalt Cobaini elu alates lapsepõlvest, elust haagiselamus kuni kuulsuse, edu ja ühe põlvkonna iidoliks tõusmiseni.
Charles R. Cross
Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu
Mu perekonnale, Christinale ja Ashlandile
Autori eessГµna
Vähem kui miili kaugusel mu kodust paikneb hoone, mille nägemine minus sama edukalt külmavärinaid tekitab nagu mõni Alfred Hitchcocki film. Halli ühekorruselist ehitist ümbritseb kõrge traataed, mis võileivakohvikutest ja kortermajadest koosnevas keskklassi linnaosas ebatavalise turvameetmena näib. Traataia taga asub kolm äri: juuksurisalong, State Farmi kindlustusbüroo ja Stan Bakeri sportrelvapood. Just viimatimainitud asutusest ostsid Kurt Cobain ja tema sõber 30. märtsil 1994. aastal Remingtoni jahipüssi. Omanik mainis hiljem ajalehele, et imestas, miks keegi väljaspool jahihooaega sedasorti relva tahab. Iga kord, kui Stan Bakeri poest mööda sõidan, tekib mul tunne, nagu oleksin tunnistajaks ebatavaliselt õudsele liiklusõnnetusele, ning mõnes mõttes vastab see ju tõele. Sündmused, mis järgnesid Kurti relvaostule, tekitavad minus sügavat kõhedust ja ühtlasi soovi saada selgust küsimustes, mille kohta tean, et juba oma loomusest tulenevalt on need seletamatud. Need küsimused seonduvad spirituaalsusega, hullumeelsuse rolliga kunstniku geniaalsuses, narkootikumide kuritarvitamise mõjuga hingele ning ihaga mõista lõhet, mis laiub inimese pealispinna ja sügava siseilma vahel. Küsimused, mis on vägagi tõelised iga perekonna jaoks, mida on puudutanud sõltuvus, depressioon või enesetapp. Perekondadele, mis on sedasorti süngusest haaratud – nagu ka minu oma –, kujutab vastuseta jäävate küsimuste esitamise vajadus omamoodi painet.
Need mõistatused pakkusid ainet käesoleva raamatu kirjutamiseks, kuid mõnes mõttes sai selle teose väljakujunemine alguse juba aastaid varem, kui ma kasvasin üles Washingtoni osariigi väikelinnas, kus Columbia Plaadi- ja Kassetiklubi (Columbia Record and Tape Club) igakuised postipakid mulle ka neis ebasoodsates oludes rock’n’roll’i lunastust pakkusid. Osalt neist tellitud albumitest julgustust saanuna lahkusin maalt ning minust sai kirjanik ja ajakirjatoimetaja Seattle’i linnas. Ka Kurt Cobain sai samast plaadiklubist innustust, kuid tema huvi viis välja muusikukarjäärini. Meie teed ristusid 1989. aastal, kui mu ajakiri esmakordselt Nirvanast kaaneloo tegi.
Nirvanat oli lihtne armastada, sest kuulsusest ja ausärast hoolimata näisid nad allajääjatena, ning sama võis öelda Kurti kohta. Ta alustas oma kunstnikuelu suurest haagiselamust, kopeerides Norman Rockwelli illustratsioone, ja arendas hiljem välja jutustajaande, mis tema muusikale erilist ilu lisas. Rokkstaarina ei näinud ta oma osasse kunagi sobivat, kuid hindasin viisi, kuidas ta lapselikku huumorit vanamehe pahurusega segas. Teda Seattle’is kohates – kuna ta kandis jaburat kõrvaklappidega nokkmütsi, ei saanud teda kellegagi segi ajada – sai selgeks, et tegu on tõelise karakteriga, kellesarnaseid muusikaäris just tihti ei esinenud.
Selle raamatu kirjutamisel oli mul korduvalt tunne, et tema huumor kujuneb tolles Sisyphose töös ainsaks valguskiireks. „Taevast raskem” nõudis neli aastat uurimistööd, mitmeid paberitest täidetud toimikukappe, sadu helisalvestisi, palju magamata öid ning lugematuid kilomeetreid autosõitu Seattle’i ja Aberdeeni va