Armunud Hemingway. Tema enda lugu

Aaron Hotchner

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas F. Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus „Armunud Hemingway“ näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Aaron Edward Hotchner oli Ernest Hemingway kauaaegne sõber. Mõni aasta pärast suure kirjaniku surma kirjutas ta raamatu „Papa Hemingway” (e.k 2002), mis põhines diktofoniga salvestatud ja märkmikutesse ümberkirjutatud vestlustel. Kuna advokaatide arvates oli käsikirjas liiga palju plahvatusohtlikku materjali, siis ilmus raamat tugevasti kärbituna. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Aaron Edward Hotchner

Armunud Hemingway. Tema enda lugu

Minu naisele

Hispaania, Pamplona, 1954; Ernest ja Hotchner La Feria de San FermГ­ni ajal El Choko baaris.

TГµeline rikutus saab alati alguse sГјГјtusest.

В В В В ERNEST HEMINGWAY

EessГµna

Viiskümmend aastat tagasi, kui Ernest Hemingway surmast oli möödunud mõni aasta, kirjutasin „Papa Hemingway”, millesse jäädvustasin kõik need õnnelikud ja äpardunud seiklused, mis me neljateistkümne aasta jooksul ühiselt läbi olime teinud. Neile, kes pole seda ehk „Papat” lugenud, räägin veel kord 1948. aasta kevadest, kui mind saadeti Havannasse naeruväärse ülesandega paluda Hemingwayl kirjutada artikkel „Kirjanduse tulevik”[1 - „The Future of Literature” (ingl k). (Siin ja edaspidi tõlkija kommentaarid, kui ei ole märgitud teisiti.)]. Töötasin siis Cosmopolitanis, mis oli toona kirjanduslik ajakiri, enne kui Helen Gurley Brown sel tiivad kärpis, ja toimetaja plaanis avaldada iga valdkonna tulevikku käsitlevaid kirjutisi. Frank Lloyd Wright pidi kirjutama arhitektuurist, Henry Ford II autodest, Picasso kunstist, ja nagu ma juba ütlesin, Hemingway kirjandusest.

Mõistagi pole ühelgi kirjanikul aimugi, missuguseks kujuneb kirjanduse tulevik, ta teab ainult, mida kavatseb kirjutada järgmisel hommikul – kui sedagi –, aga mis parata, registreerisin end hotelli Nacional, täis tarmukat kavatsust koputada Hemingway uksele ja paluda tal ennustada vana hea Cosmo tarvis oma kirjanduslikult kohvipaksult. Olin proovinud sellest vastumeelsest kohustusest mööda hiilida, aga käsk oli mine-ja-tee-ära-või-muidu ning „või muidut” ei saanud ma endale lubada, sest olin töötanud toimetuses kõigest kuus kuud ning see oli ainus koht, mille olin saanud pärast kergemeelset Pariisi-aastat, mille jooksul olin laristanud maha kogu lennuväest lahkudes saadud raha.

Läksin argpükslikult kompromissile ning kirjutasin Hemingwayle kirjakese, paludes, et ta saadaks mulle lühikese äraütlemise, mis oleks Hotchnerile tulevikku silmas pidades väga su