Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel
Saale Fischer
Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi. Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli. Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega. Saale Fischer
Saale Fischer
Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel
SISSEJUHATUS
Moodsa aja nomaadid oleme me, Christian ja mina. Tüüpiline lugu. Tutvusime Eestis ja lahkusime varsti, et jätkata õppimist ja töötamist Saksamaal. Esimese ühise kodu rajasimegi sinna, pisikesse Lõuna-Saksa linna, kus korralike inimeste paraaduksi ehivad „Wilkommen!”-sildid, pitskardinate vahelt paistavad hästi hooldatud orhideed ning tänaval koni mahaviskamise eest saab nelikümmend eurot trahvi.
Ühel ilusal märtsipäeval, kui olin juba pooleteiseaastase staažiga Schwäbisch Halli bürger, kõndisin mööda üht neist korralikult roogitud ja liivatatud kõnniteed kodu poole, kui mu ebasaksalikult unordnung’is käekotis helises telefon. Christian oli.
„Noh, mis on?” küsisin.
„Kuule, istu nüüd korraks maha. Ma pean sulle midagi rääkima!” ütles ta torusse.
Vaatasin ringi. Olin just jõudnud St. Josephi kiriku ette. Käel hakkas telefoni hoides külm ja suust tuli auru. Läksin sisse ja istusin ühte viimastest pingiridadest selles tühjas kirikus, kus ma orelimänguga aeg-ajalt kuiva tudengileiva peale õhukesi vorstiviile olin teeninud.
„No, räägi siis ometi,” jätkasin telefonaati oma abikaasaga.
„Tead, need tüübid Saksa ülikoolist Kairos helistasid ja ütlesid, et ma võiks sügisest põhimõtteliselt nende juures lektorina alustada,” kuulen oma mehe häält pooluskmatul poolnaerval toonil teisel pool toru rääkimas.
„Kairos?!? Appi!”
Appi kui tore ja appi kui hirmus. Tore oli, sest need pitskardinad ja orhideed tekitasid minus juba ammu tuska. Ükskõik, kuhu– peaasi, et edasi, ära sinna, kus on rohkem, toimub rohkem, elab rohkem, oli meie mantra. Hirmus oli, sest sügisest ei saanud ma oma mehega kohe kaasa minna. Mind lahutas interpreedi magistrikraadist „ajalooliste klahvpillide erialal, spetsialiseerumisega klavessiinile” just täpselt see üks sügissemester: soolokontsert-eksam, kammeransamblieksam, üks magistritöö, üks nelja-aastane Karoliina ja üks aastane Greta. Ja üürikodu– milles saime koos elada kaks aastat– kaotamine maamunalt. Aga nii jäi.
SГјgisest hakkas Egiptuses uue eluetapiga kohanevalt abikaasalt tulema erineva sisuga sГµnumeid.
„Inimesed siin veedavad oma vaba aega kinnistes klubides!”– „Issand, missugune snobism,” mõtlesin ma vastuseks.
„Lapsed peavad käima erakoolis!”– „No mis neil munitsipaalkoolidel siis häda on,” ei saanud ma aru.
„Siin saab valmistoitu tellida koju ja see maksab nii vähe!”– „Oo, mis luksus,” uurisin ka mina portaali Otlob koduleheküljelt restoranide menüüsid. Rõõm eelseisvast kolimisest suurlinna tegi minust araabia kultuuri suhtes avatud ja tolerantse inimese. Arvasin, et nõuka aega jäänud lapsepõlve kogemusega saab teatavaid puudusi, mille peale mu punktuaalsuse, puhtuse ja bratwurst’i[1 - Bratwurst – praevorst. (saksa k)] vaimus üles kasvanud abikaasa üha teravamalt reageeris, vaevata tolereerida.
Siis aga olin ma kohal, suure Kairo väikeses, umbes kahe miljon