Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia

Kati Nielsen

Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka. Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin. Kati Nielsen

Kati Nielsen

Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia

Emale

SAATEKS

2008. aasta suvel sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletitega – mina ja mu tütar Johanna. Otsus Eestist lahkuda ei tulnud kiiresti ega kergelt, seda enam, et tegin valiku ka tütre eest – seitsmeaastasel lapsel ei ole ju veel täit ettekujutust teise riiki elama asumisest.

Kopenhaagenis ei osutunudki mu suurimaks proovikiviks taani keel, nagu olin peljanud, vaid hoopiski hygge – elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlane peab head äraolemist, meeldivat suhtlemist ja hubasust oluliseks, seetõttu ei ole taanlaste keskel elades võimalik hygge’t unustada – näiteks paha tuju või vihmase ilma korral. Peatselt juhib keegi sellele eksimusele sõbralikult tähelepanu – elu ei tohi ometi liiga tõsiselt võtta.

Johanna ehk Jojo, nagu taani lapsed teda kutsuma hakkasid, läks Kopenhaagenis teise klassi ja avastas, et Taani ja Eesti kool omavahel eriti ei sarnane. Olen Jojo mõtted kirja pannud, mõeldes lastele, kes on täiskasvanute käekõrval võõrsile kolinud. Kui palju mõtleme või on meil kolimisega kaasnevate asjatoimetuste käigus jaksu mõelda sellest, mis toimub ühest riigist teise loksutatud lapse hinges? „Lapsed kohanevad kiiresti, mis neil viga!” olen kuulnud inimesi ütlemas. Kuidas oleksime aga ise end lapseeas tundnud, kui meid justkui malenuppu ühest keskkonnast teise tõstetud oleks?

„Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. Õppeedukus ei ole nii tähtis,” ütles mu tütre esimene õpetaja Taani koolis, kui muretsesin, kas seitsmeaastaselt kodumaad vahetanud ja võõrast keelest ümbritsetud laps uues keskkonnas ikka piisavalt hästi edasi jõuab.

„Kui inimese tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk,” selgitas õpetaja lahkelt, kuidas Taanis asjad käivad. Niisugune suhtumine oli hullupööra vastuolus mu seniste arusaamadega – edasijõudmine ja selle nimel tehtavad pingutused olid iseenesestmõistetavalt mu elustiili juurde kuulunud. Alles hiljem sain aru, et mulle oli pakutud võtit Taani ühiskonna ühe põhiväärtuse mõistmiseks.

Julgen väita, et hygge kui väärtus ja elamise viis on üks Taani ühiskonna alustaladest, mis väärib loorbereid taanlaste rahvuslikuks uhkuseks oleva demokraatia ja sõnavabaduse, tugeva majanduse, innovatsiooni ja teadustulemuste kõrval. Hygge aitab ebakindlas ja üha muutuvas maailmas tasakaalu hoida ning tuletab meelde, et eelkõige oleme siin ilmas selleks, et elu ja inimestevahelisi suhteid nautida.

Ka Kopenhaageni üha mitmekultuurilisem keskkond ning väikese Taani põliste elanike mõningane pelg võõrsilt sisse imbuvate teistmoodi väärtuste vastu ei ole hygge’t vankuma löönud. Pigem joonistub hygge siluett kõikide nende erinevate rahvuste kooseksisteerimise foonil välja veelgi selgemalt. Kui taanlane ütleb hygge, siis ei mõtle ta üksnes vahetut olukorda, vaid midagi, mis tuleb sügavalt südame põhjast ja lihtsalt peab kogu aeg olemas olema. Kui hygge puhul m