Kahe ilma vahel

JГјri Vilms

Jüri Vilms oli 1917.a. populaarseim kuju. Suurepärane kõneleja ja väsimatu ajakirjanik selle sõna paremas mõttes; täis noorustuld ja hoogu, kuid küllalt tasakaalukas; kui inimene – elurõõmus ja armastusväärne, pikakasvuline ja imposantne – niisugune püsib ta mälestustes ja on läinud ajalukku. Raamatusse on kogutud selle populaarse kuju trükivalgust näinud protestikirjad, seaduste seletamised ja muud artiklid.

Vilms JГјri

Kahe ilma vahel

PROTESTIKIRJAD

EESTI KESKKOOLIDES

Vaikne on ja vaikseks jääb vete pind, kui tormi pole, mis teda võimsat tantsu oma vägeva viisi mõjul keerutama paneks. Elu on kui looduse koopia: nähtused, mis meie esimeses näeme, kujutavad ennast ka piltlikult teises.

Mõnelgi ehk oleks huvitav Eesti ajaloo käiku meie keskkoolides tähele panna: kuidas ta algas, kasvas, raskustega heitles ja viimaks mässavaks tormiks muutus, mis mitte enam mõne üksiku isiku juhatada polnud ega mille jõud mitte juhataja osavuses ei seisnud, vaid mille tugevus just tema sisemises võimises seisis ja seisab. Rahvuslikku liikumist võib meie keskkoolides kaunis vanaks lugeda, kui meie tema ajalugu sellest vaatama hakkame, kui ta, nii-ütelda mõte või idee, üksikute isikute mõjul tärkas.

Vaikne oli see kogu, nii vaikne kui selge päeva ajal meri, mille pinda mitte vallatu tuul ei kiiguta, vaid mis kui peegel vastu särab. Kõik läks ühtesoodu rahuliselt, rahu alal hoidmas olid kõvad ja kindlad traditsioonid ning neid traditsioonisid kandmas uhked sirged valgete maniskitega noorsoo juhid. Kuulus kultuuralaste keel kõlas meie auväärt kõrgema kooli müüride vahel – teistele polnud sääl mitte õigust, isegi salaja mitte. Saadi nende kõnelejad kätte, siis õhetasid sääraste patuste kõrvad veel hulk aega direktori-herra paitamisest. Mõistagi, siis pidi himu kaduma teiste keeltega, veel enam meeltega tegemist teha. Keelest, mille kõnelejad sellel ajal veel selgesti orjaaega mäletasid, polnud rääkidagi. Kuid ruttu, ruttu lendab armuheitmatu aeg, nii ruttu, et tal kellegi nuttu aega tähele panna pole, mis kallile kadunud asjale hauda järele nutetakse. Tal pole ka aega tähele panna kohavaid rõõmuhõiskeid, mis uuele, pääletulevale voolule vastu hüütakse.

Ainult ruttamist ja kiirust tunneb ta. Nii ka siin. Hiina müüri taolised, tugevad müürid olid meie keskkoolikasvandikkude elule ümber ehitatud. Kaua, kaua olid nad seisnud. Ja nad olid hulga aega oma kohust hiilgavalt täitnud – endasse peidetud kasvandikke kaitsnud selle eest, mis nende vahele paigutatud elu hävitada ähvardas. Kuid aeg, see halastamatu aeg, see ähvardas ja muutis – küll seestpoolt, küll väljastpoolt. Juba tekkisid siin ja sääl praod ja nendest läbi puhusid õrnad pehmed tuuled.

Kas selles kuumuses vaevlejad eestlased oma rahvuse kaotasid ja oma vendadele ning õdedele selja pöörasid või ei, rippus täiesti ära isikutest ja nende iseloomudest.

Tunnen isikuid, kes ennast suigutada lasknud ja selles palavuses omad, orjadelt päritud omadused ära sulatanud. Nüüd võtavad need oma sugulasi köökides vastu, nendega ainult mõnda sõna vihatud maarahva keelel vahetades. Kuid ma tunnen ka seevastu isikuid, kes selles saksastuse kuumuses seisma jäid ja kelle iseloomud ainult teranesid. See oli ammu tagasi, vast aastat 30–40. Kõigi saksuse ajajärgul pole tähelepanemise väärt Eesti rahvuslikku liikumist meie gümnaasiumides ette tulnud, niihästi meeste- kui naisterahvaste omades. Siis sündis kõigis meie avalikkudes eluavalduste kohtades suur muudatus, vanad "kultuurakandjad" pidid uutele oludele maad andma. Kõigis koolides seati saksa keele asemele vene keel sisse. Selle pääle vaadati mõnesuguste pilkudega: ühed hõiskasid, teised vandusid, kolmandad ei näinud sellest keelte vahetamisest mingisugust muudatust.

Kõige rohkem õigust oli viimastel ja kõige enam eksisid esimesed. Muudatust polnud õieti mingisugust märgata. Vahest ehk nii palju, et vana valju valitsusele veel k