Varjundid

Anton Hansen Tammsaare

VARJUNDID

Lund sadas, paksu, laia lund. Ma kõndisin vaiksel metsateel, mis siiraviira noorte mändide vahelt läbi puges kuhugi suurema tee poole, kus möödasõitvad reed jalastel nagisesid, hobused puristasid ja meeste jutukõmin kostis.

Ma armastan lund, kui ta veebruarikuu päikse paistel värvilistes helvetes sätendab – siis viibin ma lumelagendikkudel kui lilleaias; aga ma armastan lund ka siis, kui ta vaikselt metsateel langeb ja mu riietele, silmalaugudele, ripsmetele peatama jääb: nõnda puutub ta mind õrnema käena, rahustades, vaeva unustama pannes, äratades unistusi kaugeid ja lähedaid. Jalg tippab jala ette harjumuse ajul ja mul on üks kõik, kas ta kuhugi jõuab või mitte; kõige parem kui ta mind ümber talutaks miskisuguses nõiaringis, kus ei oleks lõppu ega äärt, ei vastutulijaid ega möödaminejaid, vaid kus oleks ainult üksik looklev tee ja langevad lumeräitsakad nõtkete mändide vahel.

Juba oli videvik, kui ma kodu poole hakkasin minema. Sääl, kus männid kõige nõtkemad, oli okstel lasuv lumi nad looka vajutanud: valgerüüliste palverändajatena kumardasid nad üle kitsa tee üksteise poole ja nende ladvad puutusid kokku võlvides loodesse viivat lumist käiku. Ja kaugel, kaugel, otse selle võlvi avause kohal, rebenesid mustad tondipilved, näidates videvikul kuumendavat läänetaevast, mingisuguse kõrge mäena, mille lumega kaetud harja loojenenud päike veel kullaga kardab, kuna aga all orus juba ammugi sumenevad varjud asuvad. Ja mulle näis, nagu ei kõnnikski ma üksikul metsateel, vaadeldes mändide vahel liuglevaid lumehelbeid, ja nagu poleks männid sugugi männid, vaid painduvad küpressid kuskil lõuna pool, mererannal, üksiku kivimaja ees, kust alla viiv trepp juhatab kohades vahutavate lainete lähedale.

Ja mu meelde tuli kõik, nagu oleks see alles eile olnud, nagu poleks vahe peal midagi tähelepanemiseväärilist sündinud – ainult väike uinak lahutab mind sellest aastatetagusest.

* * *

В В В В 5.В aprillil.

Juba laeval, jaheda meretuule puhangute pääle vaatamata, tundsin ma kehas midagi rasket, unist, sumedat, mis pani jala laisalt astuma, ja kuhugi paigale sundis, et oma ette vahtides suikuda või pilku heita kaugemale merele, kus ajuti nähtavale tuli parv mängivaid delfiinisid, kellest üks või teine laevanina ette ruttas, et sellega võitu joosta, tema ees kukerpalli lasta ja ikka ühes edasi noolida läbi roheka, selge vee. Paari nädala jooksul on sellest esialgsest tundmusest saanud imelik raugus, mille sarnast ma varem kunagi pole tundnud. Mul tuleb meelde, et ma kodust välja sõites lõunapoolsest päikesest unistasin ja tema õlul kasvavast loodusest midagi ennetundmata, varemaimamata uut lootsin. Kas see raugus vast üks nendest unistatud eelaimdustest ei ole? Kas ei tunnista seda valjem südame peksminegi, kuigi arstid just tema rahustamiseks mind soovitasid siia?

Vaene sГјda!

Ja nüüd viibin ma laisalt laia pärna varjatud rõdul nõjatoolis või laman suletud silmil suures, valges toas, aknad pärani lahti, et ma kuuleksin niiske ja meremüha-tiine tuule sasitud, tammede ja vahtrate kobisemist, kuristiku põhjas keerleva mäeojakese sadudel möirgavaks mürinaks muutuvat vulinat, arvamata kärististe sarnast konnakrooksumist ja et ma tunneksin akna all õitsvate rooside joovastavat lõhna. Ainult hommikuti, puhtel, või päikese loojenemisel, kui roosaks ja purpurseks värvitud lumemägede poolt karske maine õhk ulatab mererannani, virgun ma pisut ja sammun mööda mäenõlvakul siiraviirasel rajal mere äärde, kus tean olevat kõrge kalda roosipuuteedega, mida varjavad põlised sinaarid valdaval hiiglusel. Ma armastan neid lõhnavaid teid nende kainematel, karskematel silmapilkudel – hommikuti kastest vabanemisel ja õhtuti kaste langemisel, – sest siis jahutavad ja karastavad nad; palaval päisepäeval immitseb neis uimastus ja süda hakkab rinnas peksma nagu hirmuahastuses või tundmustetormil. Langeval niiskusel näib vähenev lõhn pea