Invaliidid
Betti Alver
Betti Alver
INVALIIDID
Tartu: Loodus, 1930
Keeleliselt muutmata
E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) kaudu. ISBN 978-9949-530-87-8 (epub)
Tehniliselt toimetanud Marika Kuldkepp
Kaane kujundanud Mari Kaljuste
Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
В©Kultuuriministeerium, Eesti Kirjanike Liit
Eesti Rahvusraamatukogu
Tallinn 2014
Varahommikune rong venib läbi kevadveest ujutatud lagendiku. Reisijad täiskiilutud kolmanda klassi vagunis näivad aovalguses tinahallena ja tülpinuina, ning siin-seal sobinud jutt hargneb loiult, suutmata kedagi paeluda. Need on peamiselt maainimesed, kes siin istuvad külg külje kõrval, mehed kangeksvanutatud villases, naised kirjus sitsis ja siidrätes. On siin veel sõdureid, käsitöölisi, mõningaid lihunikke ning paar-kolm linnarõivais isandat. Umbusklikult silmitsetakse kaasreisijaid, ning näib, kõigil on üksteise vastu mingi peidetud vaen. Lõpuks soikub kõnelus sootuks ja ratastemürinaga liituvad üksnes nohisevad hingetõmbed ja norskamine. Päike tõuseb.
Ülal naril lamav mees ärkab. Ta on nii pikk, et sirutudes ta lagunud saapad riivavad vastasnarile asetatud kompsu. Heites pilgu piibusuitsust ümbritsetud reisijaile, tabab ta nina õhus äkki leiva- ning kalalõhna. Vesi nõrgub suhu ning huuled tõmbuvad kokku söögiihast. Akna kõrval istub tüse vanamees, purres poolvalget leiba ja suitsutatud ahvenaid. Naril lebaja jälgib hinge pidades, kuidas vanamees vedrunoaga lõikab kandilisi leivatükke, eemaldab kaladelt naha ning siis mõtlikult hammustab. Lamaja tunneb, et kui vahib nii veel paar minutit, siis kargab sööja kallale nagu näljane loom. Ent samas taipab oma mõtte lapsikust; vagun ju puupüsti rahvast täis, ning einetaja suured, töntsid rusikad paneksid teda mõtlema ka siis, kui nad kohtuksid kuski üksildasel padrikuteel. See on laiaõlane räsäjas vanamees värnitsaga võõbatud vihmakuues, parknahkse näo ja hõreda põskhabemega. Väikesed valkjad silmad vaatavad punsunud laugude vahelt, mis punetuvad nagu liigsest tuules viibimisest. Näljane tõuseb küünarnukele, silmitseb sööjat terasemalt ning hõikab äkki:
„Saarpoom! Jätku kah.”
Vanamees langetab suu juurde tГµstetud pala ning vaatab Гјles.
„Jätku vaja...”
„Kas ei tunne? No vaata, vaata terasemalt, vana Tanel!”
Kuuldes viimast nimetust, vanamees paneb kõrvale noa ja leivaviiluka, tõuseb püsti ning vaatab lamajale ainiti otsa. Ent selle pikk nägu, tugevad põsekondid ja heledad habemetüükad ei tuleta talle midagi meelde, ning ta sõnab pead raputades:
„Ei tunne. Kes sa's oled?”
„No kuule! Karsaküla metsavahti mäletad?”
„Kiipust?”
„Keda muud.”
„Tema poegi oled?” Vanamees mõõdab silmiga lamaja jäsemeid ning virutab talle kämblaga turjale. „Ena vaenlast! ...Jaak?”
„Ei, Peeter.”
„Või Peeter. Käisid mul paati tõrvamas ja korgivargil... Ja nüüd nisuke mürakas. Suured koolid puha läbi ja kõik. Mis sa's oled kah, advokaat ikka, nagu kuuldus?”
Peeter Kiipus tõuseb naril istuli, nii et päikesevalgus ta näole langeb. See on koltunud ja kurruline, lõtvade laugudega sinkjail silmil ning vasemale kõverdunud suuga.
„Ei ma ole midagi, logan niisama ringi. Sa, vanataat, hakka nüüd jälle sööma ja paku mulle kah.”
„Eks sa's roni alla.”
Saarpoom lõikab paksu kääru leiba ning ulatab noormehele, osutades teise käega avatud moonakorvile.
„Ole meheks, Saarpoom,” sõnab Kiipus ahnelt neelates. „Sul aga vägevad kalad. Kas ikka ise püüad?”
„Ju neid saab kah. Nüüd nagu kahe paadiga, mootorid ja... Lähen vaatan, ehk võtan linnast veel paar võrku lisaks. Püüdjat-poissi kah vaja.”
„Vaat kui uhkelt kohe.”
„Mis ta'nd uhkelt või... Sulle's ei meeldinud see kohtuvärk?”
Peeter Kiipus vaatab välja niidule, kus kulu alt tärkab värsket rohtu ning siin-seal põõsa varjus helendab veel kitsas lumeriba. Eemal