Rahva sulased

Eduard Vilde

Tiitel

Eduard Vilde

RAHVA SULASED

(Lõpetamata jäänud romaanist)

FUTU Print OГњ, 2012

ISBN: 9789949508587

E-raamatu teostus: OГњ Elera

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

Algus

ESIMESEKS.

MIS MANGUL VIHERPUUD VIHASTAS JA MIKS.

Lugenud punetaval peal järjekordse kuritarvituse kirjeldust, viskas Mangul Viherpuu lehe käest, tõstis oma vigase vasaku koiva parema põlvele ja jäi küpsiküüsi selle jala saapa mittemoepärast nina vahtima. Tundis mees küll, kuis närvid tal seejuures vingerdades süttisid, aga ta püüdis neid valitseda. Sest milleks on inimesel tahtejõud. Eriti ametnikul peab seda olema, patriootlikul ametnikul. See ei tohi tasakaalust viidata iga kuritarvituse, iga „panama” pärast, mis ametnikkonna häbiks jälle kord lehes seisab. Rahulikuks, külmavereliseks on tal jääda ja nõu otsida, kuidas pahet parandada, idus hävitada. See nõu peab kord leiduma, ta p e a b! Ja et närvid seda otsides ei vallataks – viimasest „järjekordsest” kuritarvituse sõnumist ei vallataks –, peab nõu otsiv ametnik fikseerima oma saapanina, kuni talle tundub, et ta jälle on isand nende vallatute üle ja võib uuesti asuda selle suure probleemi lahendamisele.

Kuid midagi polnud parata: härra Viherpuu tüdis oma saapanina vaatlemast märksa varemini, kui oli saavutatud see isandustunne. Kõndinud mõtteraskelt ja täiesti ebateadlikult mõne lämpava tiiru ümber töölaua, tabas ta enese äkki toimingult, mis oli tuntud teistele ja talle endale kui tavaline reaktsioon ta närvikava ärritusest: härra osakonnajuhataja pildus oma tööesemeid. Algas pliiatsite ja sulepeadega, jätkas nugade ja kääridega, lõpetas – ja mitte nii pea – muuseas täidetud aktikaante ja isegi „Riigi Teataja” köidetega. Ja kuna loopijal puudus sihtmärk, siis valisid esemed selle ise, nii et härra Viherpuu kabinet peagi ruumile sarnles, milles poliitiline politsei oli läbiotsimist pidanud.

Muidugi kahetses mees oma taaslanget iga kord südamest. Ja häbenes niisama südamest. Ta meelest oli, kui naeraksid teda neljalt seinalt ümberringi kõik need lugematud kelmikad amoretinäokesed, millega vana luitunud tapeet oli kirjatud (animeerivaks lõbuks aadlikule või suurkodanlikule noorpaarile, kes vene ajal ses ruumis võis olla maganud). Ta arvas ka mõlemast naaberruumist naerukõhinat kuulvat, kus töötas suurem arvkond kolleege mõlemast soost. Ja selle häbeneva kahetsuse ajel pidi härra osakonnaülem parajasti hakkama korda jalule seadma oma kolikambriks teotatud büroos, kui äkki avati uks ja sisse astus sekretär Keerup, kahlak pabereid käes.

Vaatas korraks maha ja mГµistis.

Ei naeratanud, tõesti ei naeratanud, aga härra Viherpuu arvas, et naeratab, ja sai vähkpunase lauba. Häälgi muutus tal rämedaks, kui ta küsis:

„Noh, lugesite juba?”

„Lugesin. Kuulsin suusõnal juba enne lugemist … Siis sellepärast tänagi see siin?” Ta tegi näitenäpuga aeglaselt tiirleva liigutuse põranda poole. „On ju nii mõõdukas summake – ei poolt miljonitki.”

„Aga riigi raha!” müristas Mangul Viherpuu. „O m a riigi raha!”

„Tjah, või see’nd ilus on … Aga et see teid jälle nii haarab … isiklikult nii väga haarab –”

„Kuna teised ei tunne sooja ega külma,” paiskas Viherpuu sappi vahele, ,,kuna see teistele on paljas tavaline ajalehesõnum, nii ajaviiteks lugeda ja napsilauas mõnuledes mäletseda! … Kuradite kurat, kas me sellepärast tääkisime ja kahurdasime neid punaseid ja valgeid peninukke, hambad suus risti, süda rinnus tulvil! Kas ma selleks tõin Võnnu alt endale selle kangunud koiva mälestuseks – ääh?”

,,Varastatakse mujalgi, härra Viherpuu –”

„Aga meil ei t o h i t a k s! Meil mitte!”

Sekretär Keerupi rahulik pilk peatus osakonnaülema rusikal, mis oli mürtsunud lauaservale, kuna ta niisama rahulik suu väljendas ükskõikse küsimuse, et miks siis vargus Eestis peaks olema nii eriti keelatud?

„Armas