Kullaketrajad
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahvajutt.
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Kullaketrajad
KULLAKETRAJAD
Tahan teile vanade p?evade p?randusest ?he kena jutu vesta, mis sel ajal s?ndinud, kus veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suleliste keeletarkust kuulsid.
?kskord ennemuiste elas s?gavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske t?trega. T?tred ?itsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud k?nnu ?mber; ise?ranis noorem ?de oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga ?ksikus kohas ei olnud muid n?gijaid kui p?eval p?ike ja ??sel kuu ja t?htede silmad.
„P?lev palav poiste silmil
Paistis p?ike p?rgadelle,
L?ikis kirjulintidelle,
Poogakirju punatelles.“
Vanaeit ei lasknud t?tarlapsi laiseldes k?ia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust ?htuni t??le. Piigad istusid iga p?ev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu l?ngaks. Ei antud vaestele neljap?eva ega laup?eva ?htul mahti annivakale lisa valmistada, ja kui videviku viivul v?i kuu valgel salamahti sukavarras n?puvahele ei saanud, j?i annivakk andeta. L?ppenud koonlale pandi sedamaid teine lisaks ja l?ng pidi pealegi ?hetasane paras keerd ja peenikene olema. Valmis l?nga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu t?tred iial oma jalga ei tohtinud t?sta.
Kust kuldlinu majasse toodi v?i mis kanga tarbeks l?ngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata ega andnud eit niisuguste k?simuste peale iial vastust. Kaks v?i kolm korda igal suvel k?is vanaeit salateel, viibis vahel rohkem kui n?dalap?evad kodunt ?ra ja tuli ikka ??sel tagasi, nii et t?tred iial m?rku ei saanud, mis ta kaasa oli toonud. Enne teeleminekut jagas ta lastele nii mitme p?eva osa t??d k?tte, kui ise kodunt ?ra arvas j??vat.
Praegu oli eidel r?ndamise kord j?lle k?tte juhtunud. Kuue p?eva ketrus jagati piigadele k?tte, kusjuures igakordset ?petust n?nda kinnitati: „Plikad, pidage silmad sihtimas ja n?pud osavad, et heie v?rtna suus ei katke, muidu l?peks kuldl?nga hiilgus ja ?nnep?lv teil korraga otsa!“ T?tarlapsed panid t?sise s?naga antud kinnitust ?sna naeruks; enne kui eit k?mme sammu kargu toel uksest eemale oli j?udnud, hakkasid nad kolmel suul irvitama.
„Seda iga kord antud alpi keeldu ei oleks meil tarvis,“ ?tles noorem ?de. „Kuldl?nga heie ei l?he kiskudeski katki, veel v?hem kedrates.“ Teine ?de s?nas juurde: „Niisama v?he on v?imalik, et kulla hiilgus kaoks.“ Nii on t?tarlaste edevus juba mitu korda enneaegu naernud, kust ta pika ilu peale viimaks pisarpilli leidnud.
Kolmandal p?eval p?rast eide minekut juhtus ?ks ootamatu lugu, mis t?tarlastele esiotsa ehmatust, hiljemini ilu ja ?nne, pikapeale pisarpilli pidi s?nnitama.
?ks Kalevi sugulane, kuninga poeg, oli laias laanes metsalisi taga kihutades s?prade seltsist ?ra eksinud, nii et ta enam koerte haukumisest ega sarvede puhumisest teejuhatust ei leidnud. H??dmise h??led langesid k?ik k?versilma metshaldja k?rva v?i v?ttis paks r?gastik nad vangi, nii et nad kaugemale ei ulatanud. V?sinult ja t?dinult astus kuninglik noormees viimaks ratsu seljast ja heitis p??sa varjul puhkama, seni kui hobu omal tahtmisel murult peatoitu otsis.