Teekond Гµhtu Euroopasse
Eduard Bornhöhe
Tiitel
Eduard Bornhöhe
TEEKOND Г•HTU-EUROOPASSE
FUTU Print OГњ, 2012
ISBN 9789949508242
E-raamatu teostus: OГњ Elera
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
Algus
Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupäraline on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve oma reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada ja kirjutada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. «Oi-oi, Jütsike,» ütleb külavader lugedes pojale, «millal sina nii targaks saad?» Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on.
Niisuguste reisikirjanikkude mõtted lennaku küll kotkatiivul, aga õige reisikirjeldus jääb sealjuures siiski haudumata munaks.
Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja, tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta. Ma ei salga ka mitte, et mõistlikud eesti kirjanikud sedasama ammu enne mind on teinud.
Ma sõitsin mineva märtsikuu hakatuses Tallinnast väljamaale. Reisipaun oli mul kerge ja süda ka kerge. Ma armastan oma va Tallinna küll, aga mul on siiski igakord rõõmus meel, kui ma tema kitsaid uulitsaid ja kitsaid eluseadusi mõneks ajaks jälle seljataha võin jätta.
Raudtee on vabariigi pilt. Siin on raha kuningas. Kel raha on, see võib ennast siin pehmete patjade peal üksinda õõtsutada ja haigutada, kel aga enam peas kui pungas tagavara on, see istub kõva pingi peale inimeste hulka ja leiab, kui tahab, ikka ajaviidet. Ma olen igas klassis sõitu katsunud, aga kõige rutem on mul ikka kolmandas klassis aeg mööda läinud. Meie maal peab neljanda klassi puudumise ja kõvade seisuslike vaheseinte pärast veel mõnigi haritud inimene sõitu kolmandas klassis häbiasjaks. Mis seal parata? Kõik ei mõtle nõnda kui üks halli peaga Eestimaa kirikuõpetaja, kes teises klassis Peterburi sõitis, kolmandas klassis tagasi tuli ja mulle peale seda kurtis, tema pidada oma laste ees häbenema, et ta nende pärandusest viis rubla ilmaasjata olla ära raisanud. Meie mõisnikud ei tõsta Baltia piirides oma jalgagi kolmandasse klassi. Üks noor ametnik von H., kes mind Tallinna vaksalis kolmandasse klassi nägi astuvat, ei julgenud sel puhul minu teretamistki vastu võtta. Tema sõitis muidugi esimeses klassis. Aga teisel pool Gatsinat nägin ma sedasama härrakest juba teisest klassist välja astuvat, ja kui ma hiljem kord kogemata teisel pool Berliini ühe väikese Hannoveri linna vaksalis juhtusin olema, kes vaatas siis parajasti neljanda klassi kitsast aknakesest välja? – von N.!
«Kuidas käsi käib?» küsisin mina kolmanda klassi reisija toredusega.
«Väga hästi,» oli vastus. «Mina uurin siinsete inimeste elukorda.»
Igav on küll talvine raudteesõit läbi Eestimaa. Taevas külma ja halli, maa külma ja valge katte all. Ei elu ega liikumist kusagil. Sa sulatad oma hingeõhuga jääkatte aknaruudu pealt niikaugele ära, et vähe õue võid vaadata. Aga seal ei puutu midagi su silma, mis vaimu ärksaks suudaks teha. Sa vaatad ilma mõtlemata valge ja halli tühjuse sisse. Aegamööda läheb süda kurvaks, silmad hakkavad valutama ja viimaks katab kerge jääkord su vaatamise-augu jälle kinni. Oled sa üksi, siis langed sa selle peale kurblikesse mõtetesse ja jääd viimaks tukkuma. Aga kui vagun rahvast t