KГјlajutud

August Kitzberg

August Kitzbergi (1855 – 1927) proosakogumik, mis pakub huvitava, südamlikult humoristliku vaatenurga alt nähtud pilte ja tüüpe sajanditaguse Mulgimaa elust-olust.

August Kitzberg

KГјlajutud

MUREST MURTUD

Lugu eesti rahva elust

1

Laane ladval linnukene

luuleb lugusid loojale,

põõsa peidus piiga peeni

palmib pärgi peiule.

Linnukene hГµiskehelil

kiidab kevade kenadust,

piiga peeni lauluhäälil

avab sГјdame saladust.

    (H. Mägi.)

Öö oli. Magus, pehme, soe, suvine öö.

Ülevalt mäeharjalt, kust uhked mõisahooned maha vaatavad, kõlasid veel üksikud hääled alla orgu, kus õitseva heinamaa käärude vahel väikene oja oma laineid Läti piiri poole veeretab. Mäekaldal toominga okstes häälitses vahetevahel nagu pool-unistades kiriküüt, tasa, kaeblikult, nagu õhkaks üksik hing pehmeil häälil oma igatsust sõpruse ja armastuse järele välja.

Hõbedane uduõhk tõusis heinamaalt üles, vaikne kohin lehvitas läbi puulatvade. Sitikad sumisesid ja jaaniussikesed läikisid läbi ööpimeduse. Oja kaldal lompides krooksusid konnad kooris.

Muidu oli kГµik vagusi.

Kuu puistas oma valendavat valgust Гјle ilma. Oja laineilt kui ka igalt kastetilgalt paistis tema kuju vastu.

Jalaka tihedate okste läbi aga ei tunginud tema valgus, seal valitses südaöine pimedus.

Kõik jäi vait.

Aga pea, siin liigutas end keegi. VГµsa oksad kahisesid, kuiv oksakene raksatas tulija jalgade all.

Põõsa tagant tuli noor neiu nähtavale. Argselt astus ta ligemale. Selsamal silmapilgul astus aga ka jalaka varjult keegi välja, kaks kätt laotasid ennast laiali tulijale vastu ja – hõisates hoidis noor mees neidu oma kaenlas. —

SГјГјta lapselik meel, anna sina luuletaja kandlele suud, kui ta elu pГјhadest saladustest lugu laulab.

Külaveli, kas sa vana Koti Otti ka tunned? – Oota, las ma räägin.

Koti Ott oli Koti talu omanik ja esimene mees üle valla. Mitte et ta mõne noore kergesaba sarnaselt kihelkonnas oma nime kuulsaks oleks teinud, vaid Ott oli aus ja mõistlik mees, kellele kõige vähemat paha järele ei võinud ütelda. Ta oli oma elu aja kirikuvöörmunder olnud, ja igal pühapäeval kirikus koogukotiga kõlistades kopikaid korjanud – kõik oma valla eksinud ja eksimata lapsed olid tema ristitud. Vana Ott ei olnud oma vaimuliku ameti peale mitte pisut uhke. Eks kirikhärra käinud temaga umber nagu oma veljega – oli ju ometi temale oma köögis mitu korda kohvi ja teevett anda lasknud. Mis seal imeks panna, et Ott aegamööda ennast ka ilmeksimatuks pisukeseks paavstikeseks pidama ja teiste vaeste patuste peale viltu üle õla alla vaatama hakkas.

Oma vanemast pojast Peetrist pidas ta suurt lugu. Sellest pidi omal ajal tema talu, vara ja ameti pärija saama. – Peeter oli ka tõesti viks poiss. Pika sirge kasvuga, siniste silmade ja hingavate kollaste juustega, oli ta teistest külapoistest mitte üksi oma välispidise tegumoe, vaid ka kõigi oma kommete poolest tükk maad ees. Juba poisikesepõlves oli koolmeister, kes ise ka alles noormees, terasest, hea peaga poisist suurt lugu pidanud aegamööda oli koolitaja ja koolilapse vahel sõprus siginenud, nõnda oli see ka Peetri mehepõlves jäänud. – Koolmeistri nõu läbi oli Peeter mõndagi head raamatut lugenud, mõndagi õppinud, mis muidu igal külakoolipoisil võimalik ei ole. – Koti talu tagakambris, mis nimelt Peetri enese päralt oli, nägi välja nagu mõne köstri juures. Seal oli Euroopa kaart seinal ja seina ääres laual kõiksugu raamatuid, nagu «Maailm ja mõnda, mis seal sees», «Maa- ja merepildid» ja mõnda muud veel. Tagaseinas aga seisis – mis sel ajal vist harva mõnes talupojatoas võis leida olla – klaver, sest Peeter oli koolmeistri juures ka natukene muusikat õppinud, viiulit mängis ta iseäranis elusalt. Sagedasti, kui mõni külaline majasse tuli, tõi vana Ott selle Peetri tuppa ja seletas temale, et imelik mänguriist seina ääres «laber» olla, mille peal «saksa emä