Päikse kullas : uued luuletused

Martin Lipp

Martin Lipp

PГ„IKSE KULLAS

Uued luuletused

Tartu: K. Sööt, 1909

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus“ toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://kreutzwald.kirmus.ee/) kaudu. ISBN 978-9949-546-29-9 (epub)

E-raamatu valmistamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline arhiiv“ raamatukogu.

Tehniliselt toimetanud Гњlle Kaart

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/)

В© Kultuuriministeerium

Eesti Kirjandusmuuseum

Tartu 2014

Annetuseks.

Kullerkupud oja kaldal,

madal mahlakannike,

Teie nupukesed närtsind

Ohwriks päewa põuale.

KГµrrel helgib hГµbeeie,

Imekangaks kujutud,

Kadu nГµmmel kanarpikul

SГјgisГµied sГјndinud.

Neist ma köitsin kimbukese,

Г•itest, kuis nad Гµhtu eel

Waikse wainu wiimseks ehteks –

WГµiwad pilguks tГµusda weel.

WГµta wastu lihtsad lehed

Harjund armus, isamaa,

Andja poolt, kes ande kГјlge

Sidund soowi soojema:

Närtsib niidul õieilu,

Kustub nooruskoiduke,

Ärgaku sull’, kuldne kodu,

Kuldne armu kewade,

Kewad, kelle koidul kolud

PГјha priius, taewa taim,

Eesti kojas wГµimul wГµsub

Wahwa wanemate waim!

I. Isamaa.

Isamaa, su oma olen

Oma wara, werega;

Oh, et wiimsel hingeГµhul

Tohitsin sind teenida!

1. Oh minu kuldne kodumaa!

Oh minu kuldne kodumaa,

Kui kallis oled mulle sa,

Siin mängisin ma lapsena,

Su mullas tahan hingata;

Su kingul tammed kohavad,

Ei tuules, tormis murdu nad —

Sest Г¤ra karda, isamaa,

Ei tuules, tormis murdu nad!

Nii nagu tammed tugewad

Sääl kodu kingul kohawad,

Nii olid wahwad wanemad

Kord tema kanged kaitsejad:

Küll piina aal neid paenutud —

Ei ole nemad murdunud...

Sest, isamaa, end rõõmusta,

Ei ole nemad murdunud.

Oh minu ilus isamaa,

Ma tahaks oma rahwaga

Ka sinu priiust kaitseda,

Ta kasuks kangest’ wõidelda —

Et sinu tammed tugewad,

Et ilmasgi ei murdu nad —

Et julge sa, mu isamaa,

Et ilmasgi ei murdu nad!

Siis pääle wahwa wõitluse

Läen, isamaa, su rüppesse

Ma, kuna kostab kuldane

Su hiiest priiuslauluke:

„Su kingul tammed kohawad,

Ei tuules, tormis murdu nad,

Sest rõõmusta, end isamaa,

Ei tuules, tormis murdu nad!”

2. Minu kodumaa.

Oh minu kuldne kodumaa,

Kus metsad kohawad merela,

Jõed, järwed kui hõbene ahel;

Kus kantside rusud kaljudel,

Mu kodu, nii kallis mu sГјdamel,

Maa kuldne ka rusude wahel!

Maa kuldne, kussagi waremed,

Kus awand end waenu asemed,

Sääl wõitlesid wahwad mehed;

Nad seisid wereni priiuse eest,

Mu kodu, ei kohutand wahwa meest

Ka langewad läikiwad tähed.

Jah, kaob ka siht kord minu eest

Ja reisikepp langeb maha käest,

Ei truudus murdu ka mures.

Kui kõik minu käest ka wõetaks,

Mu kodu, ma jään sull’ ustawaks,

Truuks sulle elades, surres.

Su oma ma wara ja werega,

Su oma mu hinge ihaga,

Näen häda ka walude wallas;

Ja lähen ma ükskord rahule,

Mu kodu, mind pandagu hauasse

Siis Гјksi su pГјhendud mullas.

M. Kerkowiuse ainet tarwitades.

3. Kas wГµiksin unustada?

Kas wГµiksin unustada,

Kuis kodu kingu pääl

Mull’ lahkes lapsepõlwes

Kord hüüdis isa hääl: „

Poeg, waata Гјle oru

Ja aasa Гµitsewa

Ja laenetawa luha —

See meie isamaa!

Ta kasuks kangelaseks

Su esiisad saand,

Nad wiimse weretilga

On talle ohwerdand,

Nad näinud näljahäda

Ja ohtu otsata —

Su ainus arm ka olgu

See sinu isamaa!”

Kuis wГµiksin unustada

Sind, hella emake,

Kuis wäiksena mind wõtsid

Sa sooja sГјlesse,

Kuis silm sul säras õnnel,

Kui mulle hГјГјdsid sa:

„Laps, ülem hüüd sul olgu

Su pГјha isamaa!

Sääl on sul oma kodu,

Kui ka nii kitsuke,

Kuid lahke päike paistab

Ka tema pinnale;

Kuldseemet silmaweega

Sääl wõisin wäeta,

Seepärast püha olgu

Sull’ sinu isamaa!”

Oh helde isa, ema,

Küll kangest’ kaitseme,

Mis teie pГµuest tulnud

Meil’ waraks waimusse.

Te hingest meie hinge

JГµ