Merineitsit : muinaslooline poeem XX laulust

Villem Ridala

V. Ridala

MERINEITSIT.

Muinaslooline poeem XX laulus

Tartu: Noor-Eesti, 1918

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://kreutzwald.kirmus.ee/) kaudu.

ISBN 978-9949-546-34-3 (epub)

Tehniliselt toimetanud Rita Enna

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/)

В© Kultuuriministeerium

Eesti Rahvusraamatukogu

Tallinn 2014

ESISГ•NA

Eesti, Soome ja muude Soome-Ugri rahvaste muistise luulega tegemist tehes, oli käesoleva teose kirjutajal sagedasti juhust kohata aineid, mis erisugustes teisendites ikka uuesti ja uuesti kordusid.

Need olid lood naise röövimisest, millega on ühte liitunud siin sääl mitmesugusid muid aineid. Kõige kaugemateni hõimudeni võidi jälgida naise röövimise lugu. Kahtlemata pidi sarnane süzhee põline vana olema, ka kui need teisendid, mis Eesti ja Soome rahvalauludes esinduvad, palju hilisemateks laenudeks on osutunud.

Aega mööda, muinasaegsid aineid jälgides, kiindis nende ridade kirjutajas ikka suurem huvitus eelpool nimetud loo kohta.

Suurem hulk teisendid Eesti ja Soome poolel ja aine seesugusena on vastavaidlemata selle röövimise loo jatkaja, mis mõnes keskaegses Lääne-Euroopa ballaadis esindub. Kuid loo sisu ise on palju üleüldisemad laadi ja on tagasi mõeldav missugusse aega tahes, pigemini kummatigi esialgsesse aega.

Seda muistist ainet uuesti elustes, oli töö loojal kirjutamise aegu meelitav lootus: aidata omast kohast meie muinasaja ettekujutust pisutgi jumestada.

MГµned loo episoodid vГµivad paiguti tuttavad tunduda neile, kes on saanud Eesti-Soome rahvaluulega tegemist teha. Need on Eesti ja Soome rahvaluulest saadud.

Nii poeemi saamislugu.

Et luuleteos meie muistise rahvalaulu meetrumis on käsiteldud, ei tarvitse küll pikemad seletust. Aine ise on selle pääle toonud. Ja pikka vaandunud otsus on veelgi kindlamaks saanud pärast seda kui autoril mahti oli olnud tutvust teha muistse Hispaania rikka ja hiilgava rahvaluulega, mis, nagu teada, osalt meetrumi poolest meie vanu rahvalaulusid meele tuletab.

Kui sääl kauges Lõunas, rikka ja haruldaselt omapärase rahvaluule põhjal, hiljemini oli saavutud nii palju võrratumad ja imeteldavad, miks siis mitte, nii tuli küsida, ei maksaks vaeva Eesti muistise rahvaluule põhjal midagi samalaadilist püüda.

Sarnane püüd oleks pidanud ikka hõhutama meie sõnaseadjud, kes ei ole jätnud Eesti luulesse, taidelisse, omapärasse luulesse uskumast, hoolimata selle kodumaise luule nõtrusest ja traditsjoonide nõrkusest.

Ka eelolev töö tahab hõhutajaks olla vanade traditsjoonide juure tagasi. Ja need traditsjoonid on kohati veel selgetena ja heledatena säilinud Viru ranna rahvalauludes.

Nende ridade kirjutajal on kesk meie kahtlevad ja loomisvõimetumad aega usku olnud arvata, et mitte kõik meelekujutused tuleviku kirjaval põhjal petlikud ei ole, püüdku arvustajad ehk muud sarnased usutella, mis nemad iganes hääks tunnevad.

LГµpuks keel.

On loomulik, et muistse rahvaluule meetrumile vanapärane keel on kohastud.

Vokaalid sõna lõpus ehk sõna keskel on alal hoitud meie kõige paremate, nimelt Virumaa rahvalaulude traditsjoone mööda. Seda minetlust on pooldanud ka rahvalaulud muudest maakondadest, olgu eriti Setumaa rahvalaulud nimetud. Pääasjus tugeb vanapärane vokaalide tarvitus kummatigi Viru rannamurdele, mis ka muidu oma luulelise väärtuse tõttu meie muistise rahvaluule murdeks on tõusnud.

Vastu varemid kirjanduse traditsjoone on tarvilikuks peetud esialguste o, ä, ö, ü säilitamine kaugemal esimest silpi. See ei ole juhutud nii palju tahtlikust arkaiseerimisest kui just tugemisest eelpool mainitud murdele. Muidu on püütud, kus kunagi võimalik, hoida kirjakeelest, vähemast selle mortoloogiast liig kaugele minemast.

Et vanapärased lõpud ja liited, seesugused kui teg. ol. 3. i. l