Г•nnevarjutus

Marie Under

Marie Under

Г•NNEVARJUTUS

Kogu ballaade

E-raamatu aluseks on:

Eesti Kirjanikkude Liidu 1929. a. väljaanne „Õnnevarjutus. Kogu ballaade”ja Kirjastuse Vaba Eesti 1958. a. väljaanne „Kogutud luuletused”.

E-raamatusse lisatud originaalraamatu kaas pärineb 1929. aasta väljaandest, kujundanud Nikolai Triik.

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Eesti Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://krzwlive.kirmus.ee/) kaudu.

Tehniliselt toimetanud Tiina Tammiksalu ja Marika Kuldkepp

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

ISBN 978-9949-546-25-1 (epub)

В© Kultuuriministeerium

Eesti Rahvusraamatukogu

Tallinn 2014

PORKUNI PREILI

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl

Käib heitlevalt üles ja alla,

Veeroosest suvel ja talvel jääl

Kui põlev süda lööb valla?

See valgus on Porkuni preili hing,

Mis vee all ei leia rahu:

VГµib puhata tiigis kГјll kuub ja king,

Kuid neitsihing sinna ei mahu.

Miks peab siis see neitsi puhkama vees,

Kui teised puhkavad mullas?

Sest et armu okaspärg otsa ees

Oli kanda tal juuste kullas.

Ja miks seda hinge Гµnnetut

Tuul ükski ära ei puhu? –

S e s t järgmine Porkuni preilist jutt

Jäänd liikuma rahvasuhu.

Et elas sääl Porkuni kindluses

Гњks tГјtarlaps kaunis ja vaga,

Ei isa, ei ema hoidmises –

Гњks vend tal oli aga.

Vend rГјГјtlina roitis sГµjamaid,

Г•e vagusi oodates kojas,

Kes ootas talve, ja sedamaid,

Kui vesi liigahtas ojas,

Toad jättis, mis sada kord läbi käind

Ta ikka ja jälle uuest’,

Kus aknal seisnud ja jälle läind –

NГјГјd kevad ta haaras kuuest.

Sanglepa ladvus täristislind…

Sääl all, kus see leethärg kündis,

See sinavalt suitsev pahkra-pind –

Sääl, sääl nüüd ime sündis.

Ta istus lävel ja ootas nii…

King kiigutas mailaserohtu;

Ta tõusis lävelt ja igatses nii,

Ta oli nii lapseohtu.

Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end –

Näe, linnud hoiavad paari –

Mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?

Ja seletas ilmakaari.

Ta seisis, Гµieli Гµitsev kael

Ja ette sirutand rinna,

Ning sõrmist rabeles palmikupael –

Nii oleks tahtnud minna!

Kas tuleb ta säält või tuleb siit?

Oh, miks ta siis ei tГµtta?

Kas sääl see jalgtee valkjas niit

Viib otsekohe sГµtta?

Ja piimasest peost omast kitsast käest

Ta lennutas lepatriinut:

Kas tuleb, kas tuleb nüüd üles ta mäest,

Kust sГјgis ta alla viinud?

Näe, lendu eks läinudki põualehm,

Kas lõuna või põhja pööras?

Ja tuleb, näe tulebki… aga, oh ehm!

Ei tulnudki vend – tuli võõras.

Kui kiri Гјtleb, et kotkatiib

Käib taevalaotusi mööda,

Siis mehe tee neitsi juure viib,

Ja egas kunagi mööda.

Ja vaata, siis silma kinni jäi silm

Ja käsi see hakkas kätte.

Ning Г¤kki, kuis oli see Гµitsev maailm

Üks kobrutav magusaläte!

Veel uhkem kui vennal s e l kummis kulm,

Ta vennaga Гјhepikku.

Nad pidasid ilu, see oligi pulm,

Need kaks sääl kaelastikku.

Oh veel kord, ja veel ja veel Гјks kord!

Suuandmisi nii suurel arvul,

Et kaelast rabises helmekord,

Kui neid seisis kikivarvul.

*

Kui kõrgelle käind sai suvikiik,

Talv tuli, veed kinni jäid jooksus,

Jäi uniseks oja ning jäätus tiik

Ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.

Ja lepatriinu ennustav lend,

See hukkus all tuisuratta;

Ja toona nii kangesti oodetud vend,

NГјГјd tuli ta ootamata.

Kui akna all vakatas kabjaplaks

Ja samme kajas all vГµlvi,

Õe käsivartest siis kadus jaks,

Ta seisis nГµrkevi pГµlvi.

Maas oligi pГµlvili pГµrandal,

Ja kõik see õnnevägi,

Mis südames tal ja südame all –

Sest õnnetust tulevat nägi.

Siis vennal kesk tervitust tГµusis tusk:

Miks seisab mu Гµde nii lidus?

LГµi kГµikuma temas arm, uhkus ja usk:

Miks näolt mu õde nii kidus?

„Et olgu sul, veli, ristiverd,

Ma armsalle annud ligi.

Meid lahutada – nii suurt pole merd!

Meid õnnista ometigi!”

Sääl süttis põlem