Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu

Jakob Pärn

Jakob Pärn

OMA TUBA, OMA LUBA

ehk

Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu

Tartu: Schnakenburg, 1879

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://kreutzwald.kirmus.ee/) kaudu. ISBN 978-9949-546-09-1 (epub)

E-raamatu valmistamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline arhiiv“ raamatukogu.

Tehniliselt toimetanud Гњlo Treikelder

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/)

В© Kultuuriministeerium

Eesti Kirjandusmuuseum

Tartu 2014

I.

Mis on minu elu? Üks tühi töö ja waimu närimine, muud mitte midagi! – Ela ja talla, liigu ja lase ennast waewata hommikust õhtuni, ja kelm ja koer, laisk ja päewawaras oled sa weel peale kauba. Mitte head kõhutäit süia ei saa sina kõige oma waewa eest ja riided, need on enam naru-kaupmehe koti-täide, kui minu ihu kate. Maja on minul ka kui hea sia laut ja seegi wõib homme juba teise pärandus olla. Hea meelega muudaks mina teda inimese elumajaks ümber, lubjaks seinad, teeks suitsutoru peale, laudpõranda alla, suured aknad ette, head uksed seinte sisse, tubli ahju sojenduseks; aga siis oleks mina wiimast aastat tema peremees. Iga üks teda siis himustaks, iga üks oma poole kisuks ja wägisi suurema rendiga ära neelaks.

Seeneta ja uitse aga wana wiisi edasi, siis ei tule sind Гјkski nuusutama!

Mu isa oli tubli puusep, anna Taewa taat tema kehale rahulist hingamist kalmu künkas ja ülenda tema suremata hinge. Tema oleks wõinud ühe aastaga maja teiseks muuta, aga kui mina temale seda nõuu antsin, ütles tema: „Poeg, ole kawal kui madu ja tasane kui tuikene ja jäta kerwes ennem roostetama, kui et sina teda maja juures liigutaks; sellest ei sünni meile muud kui häda! Ja temal jääb õigus. Meie majad ei ole mitte meie omadus, maid wõera, ja wõeral on kül ehk hea meel, et meie teda ilusaks ja nägusaks ehitame, aga siis ka seda suurem õigus enam-pakkujalle ära anda. Linnu kombel lendajad, oleme meie waesed Eesti rentperemehed, see aasta siin, kes teab kus tulewal aastal.

See maa ei ole enam meie maa, need majad ei ole mitte enam meie majad, nemad on nüid wõera, meie peale tungiwa rahwa majad ja maad, ja seda õigusega, nemad on meid sõjas ära wõitnuwad, meid orjaks teinud ja nüid peame seda kandma, mis nemad peale panewad. Urise ja nurise süda kui palju sa tahad, aga kel wõit, sel wõimus. See on terwe tõsi ja iga küla laps tunneb seda olekut maast madalast, ja ohkas selle raudahelas sadandid aastaid, aga wiimaks ometigi katkes wägewa keisri Aleksandri I. sõna peale raudahelas ja päike wiskas kiired armulikult pimedusse. Eestlane lunastas rahaga oma maad lapikese wiisil wangist ja ehitas pesakese peale, keda ta oma tuba, oma maa, wõis nimetada. Wõitja armuline keiser Aleksander II. mearis wana haawade peale mõnda salwi, ja iga aastaga paraneb meie põlw, aga wäga pitkamisi. Weel aga lähewad aasta sadanded aja sängi puhkama, kunni Eesti lapsed wõiwad öölda: Nüid künname jälle oma wäljade peal ja elame oma majades. Need põllud ümber selle maja on kõik meie rahwa head ja kurjad päewad näinud. Kui sinul, emalik maapind, suu oleks, kül sina wõiks seletada ja kõnelda, millajal wesi sind weel kattis ja omaks nimetas, millajal hirmsad konnad ja sisalikud su peal roomasiwad, millajal ehk Mammut-elajas su küüra tallas ja millajal esimene Eestlane su selga lõhestas ja su haawadesse esimese peatäie wilja riputas, millajal Kalewi kangem poeg sõa wangert wägewa tegudega weeretas ja Wanemuine temast laulu lõnga kultselt kangaks kudus ja Eesti piigad ja noored mehed õhtutel tema suust lugusid õppisiwad ja Taara auuks kõerutasiwad. Sa maapind wõiksid ka kuulutada, kui palju werd sa wastu tahtmist pidid oma sisse imema, mis orja-piits rahwast