Suure nutu ajal

Enn Kippel

SUURE NUTU AJAL

ENN KIPPEL

ISBN 978-9949-530-03-8

E-raamatu lähtematerjal:

Eesti Raamat 1992

E-raamatu vormindanud OГњ Elera 2013

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

Enn Kippel – Suure nutu ajal

I jagu

Romaan Vene-Liivi sГµjast.

Mu noores eas on nad mind suurde kitsikusse ajanud, kuid ometi ep ole nad suutnud mu Гјle vГµimust vГµtta.

Psalm 129, 2.

ESIMENE PEATГњKK

1

Nelipühal Anno Domini 1575, millal juba neljateistkümnendat aastat oli Harjus ning Tallinnas maaisandaks Rootsi kuningas, toodi Tallinnasse rõõmustav sõnum, et kuninga komissarid olevat sõitnud Viiburisse moskoviitidega rahu sobitama

Neilsinastel rahupäevadel jõudsid Breemeni ja Lüübeki kaupmeeste laevad täie lastiga Tallinna reidile, kus hakkasid maha laadima soola, rauda, vaske, tina, lõuendit, damasti, kamlotti, atlassi, sametit, kalevit ja muud tarbevara, aga samuti ka Kreeta viina, nimetusega Malvaasia vein, millest nimekamad tallinlased olid tundnud kibedat puudust. Kaubakoormate vedamisel tekkis nüüd sadama pulvärkidel, naelakoja ümbruses ja laastatud Roosiaia kõrval rüselemine ning armetu möll, nagu oleks tige moskoviit tulnud jällegi kiusama Tallinna. Aga seda nuhtlust ning rasket katsumist ei mõtelnud Jumal tallinlastega veel mitte ette võtta, vaid tema armust ja tahtmisest kandis meri ikka uusi rikkusi ning imesid Eestimaa randa.

Koos kaubalastiga tõid Lüübeki laevad seekord Tallinna reidile palju meretaguseid leigareid, silmamoondajaid, tuntseldajaid, tilpajaid, tantsutare, tuleõgijaid, ratsutajaid, loomataltsutajaid, pillimehi ja palju muid sarnaseid vigurvänti, kes oma telgid, palaganipalakad ja loomakuudid lõid Gertrudi kalmistu ja Papagoiaia vahekohta otse Renteni torni alla üles ning asutasid sinna oma kireva laagri. Veiderdamisega tahtsid nad juba kohe pihta alata, kuid et parajasti oli kolmainujumalapäev, mida tõsisel kristlasel ei kõlba tühise töö ja veiderdamise vahtimisega hukka saata, siis raad ei andnud neile selleks luba. Nüüd valisid nad oma etenduse algamiseks ühe argipäeva, millega ka raad oli lahkesti nõus, sest siis olid sellid ning ametimehed oma töö juures kinni ega pääsenud tulema seesugust patuteenistust vahtima.

Säärast komejanti ning maailmaimet ep olnud tallinlased näinud enam ammu – viimati õndsa ordumeistri Hermann von Brügeney valitsemise lõppaastail, millal Itaalia köietantsijad olid käinud näitamas oma kunsti. Seepärast ei tihanud nüüd kodus ja töötubades püsida enam keegi: paljud meistrid ning magistrid jätsid oma tööd ning toimetused sellide hoolde, võtsid oma emanda ja tütred, et rutata nendega Rannavärava poole; sellid usaldasid töö terasemaile õpipoistele ja tõttasid tagant järele; need aga, visanud tööd ning toimetused nurka, pistsid salaja plehku, millest hiljem tekkis palju pahandust ning tüli, nii et peaaegu kõik töökojad olid täis koledat kisa ning nuttu, kui õpipoisse valjusti nuheldi.

Ja ruttas nüüd mööda Pikka tänavat kasimatuid ning kriimsilmseid õpipoisse, nõetunud sepaselle, elajaverega määrdunud lihunikmeistreid, jahuseid pagaripoisse, käratsevaid magistreid ja palju teisi ausväärseid tallinlasi oma emandate, tütarde ja mamslitega. Aga ka magistraat ja isegi palju kuulsa päritoluga aadlikke, kellele Tallinn oli andnud ajutist või pikemaajalist peavarju, ei tihanud jääda komejandist eemale.

Gertrudi kalmistu ääres tegid veiderdajad koos oma elukatega seesugust lärmi, et tuleb tõsiselt imestada, miks surnud oma haudades ei ärganud. Kuid mitte ainuüksi veiderdajad, vaid ka neid vahtima tulnud auväärsed kodanikud ep olnud seekord sugugi targemad: rüselesid seal meistrid omavahel, sellid tülitsesid sellidega, kuna õpipoisid sikutasid üksteisel tigedasti karvu, et kiskuda teist elukapuuri juurest eemale ja astuda ise asemele. Ja oli sinna kokku kantud igasuguseid maailma elukaid: karusid, lõukoeri, pärdikuid, paabulinde, sarvikuid, raipekulle, lendmadusid ja