Назад к книге «Kroonu onu» [Juhan Kunder]

Kroonu onu

Juhan Kunder

Juhan Kunder

KROONU ONU

ISBN 978-9949-530-14-4

Digiteeritud trГјkisest:

Kroonu onu

Nali kahes vaatuses

Eesti Riiklik Kirjastus 1954

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA

Juhan Kunder

Kroonu Onu

Nali kahes vaatuses

Eesti Riiklik Kirjastus

Tallinn 1954

Näitlejad:

METSA PRIIDU, rikas pärisperemees.

ELSA, tema tГјtar.

JГ•EPГ„RA MADIS, rendiperemees.

KADRI, Jõepära perenaine.

AADU, nende poeg, Jõepära noorperemees.

AABRAM ANDREJEVITЕ  SIKK, lahtilastud soldat nimega KROONU ONU.

VIIU ELLERHEIN, külatädi.

ESIMENE VAATUS

MÄNGIMISE KOHT: Jõepära talu esine.

*

1. etendus.

METSA PRIIDU ja JГ•EPГ„RA AADU

AADU (istub ukse ees ja teeb reha): Selle reha teen oma armsale Elsale, see on minu nõu. Ilusad valged pulgad panen ma talle sisse ja teen vanad eesti kirjad peale, aga varre tahan ma tal hästi siledaks teha, veel siledamaks kui mõisaopmani kepp. Sest sile peab ta olema, et Elsa siledad käed teda kandes mitte viga ei saaks. Ja minu Elsal on käed ja sõrmed kui siid, need ei tohi mitte viga saada. Ja kui nad veel minu tehtud rehavarre läbi viga saaksid, kuhu ma siis oma silmad kõlbaksin panema! Elsa ütleks kohe: ,,Kas see mõnu Aadu on, kes mulle niisuguse rehavarre tegi?!’’ Ma ütlen, ma laseksin siin niisuguse rehavarre ennem oma piha peal puruks pesta, kui ma ta oma Elsa kätte annaksin. Minu Elsa ei ole mitte niisugune neiu, kes minu tööd ei tunneks. Ta silmitseb ja katsub kõik läbi, mis minu tehtud on. Näe, mineval nädalal oli ta all murme peal minu adra juurde seisma jäänud ja küsinud: ,,Kelle ader see on?’’ Siis oli sulane Hans talle ütelnud, et see on Jõepära Aadu ader. Küll ta siis oli teda vaadelnud ja katsunud ning viimaks ütelnud veel ära minnes: ,,Hea küll!’’ – Jah, hea küll! Peaks nüüd vana Priidu-onu minu kohta ka ütlema: ,,Hea küll!’’ Küllap mina mitu tuhat korda Elsa kohta ütleksin: ,,Hea küll!’’ – Kus seda hea-küll-sõna tarvis on, seal ei ütelda teda mitte kulla eest, aga kus teda tarvis ei ole, seal on teda kui sammalt.

PRIIDU (tuleb, tahab esiti Aadust mööda minna).

AADU (tГµuseb Гјles ja teretab) : Tere , tere, armas Metsa-onu!

PRIIDU: Tee läheb teie õuest läbi, muidu ei oleks ma siitpoolt tulnudki. Teie ehk arvate muidu, nagu oleks mul mõnda iseäralist asja olevat – teie mudasest õuest läbi käia.

AADU: Kuidas meie nüüd, Metsa-onu, seda võiksime arvata, et sul mõnda iseäralist nõu oleks meie õuest läbi minna! Meil on see ju suureks auks, kui sa ennast ka mõnikord siinpool näitad.

PRIIDU: Seda ma arvad. Au ajate teie taga, aga selle järele ei vaata sugugi, kuidas teie maja asjad ja värgid peavad korras seisma. Lähete ikka aasta-aastalt vaesemaks ja alatumaks.

AADU: Onu, ega see meie sГјГј ei ole! Rent on kallis ja viimased aastad olid ka vaesed.

PRIIDU: Rent on kallis, aastad vaesed! Kes käsib vana Jõepära Madist poega koolitada ja raha välja pilduda?! Kuhu niisuguse kehva mehe poeg oma koolitamisega ja ninatarkusega läheb? Hobusevargile, mujale kuhugi!

AADU: Noh, Metsa-onu pani oma tГјtrekese Elsa ka kooli. Ega see ometi halbus ei olnud!

PRIIDU: Oh sina ninatark! Kas sina siis tahad sedasama olla, mis minu Elsa on? Jumal, issa jumala pojuke, kuidas nüüd need Jõepära armetukesed ometi nina püsti tõstavad! Või nemad julgevad veel mind mu Elsaga omavääriliseks pidada! – Aadu, tule siia! Ma olen nagu ääri-veeri mööda kuulnud, et sina minu Elsat külas kiitvat ja rääkivat, et ta su meelepärast olevat, ja et sina selle eest kolm söömavahet ilma söömata künda lubanud, kui sa Elsaga kolm sõna rääkida võiksid, ja nõnda edasi. Kas seesugune jutt on õige, Aadu? Anna mulle vastust! Ma nõuan seda tõsise meelega, et niisugused narrijutud ühes juurtega saaksid külainimeste seast välja kistud ja sinu nina lühendatud. Ütle nüüd: on need jutud sinu oma tehtud?

AADU (häbelikult) : Mis ma nüüd ütlen või olen ... Mõnikord saab mõndagi räägitud, või nüüd Metsa-onu seda pahaks