Uus toaneitsi

Eduard Vilde

Eduard Vilde

UUS TOANEITSI

FUTU Print OГњ, 2012

ISBN: 9789949930982

E-raamatu teostus: OГњ Elera

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

Narva-Jõesuu rannas oli praegusel tunnil veidi vähem elu ja liikumist kui muidu, sest pärastlõunane suplemisaeg nihkus lõpule ning jalutajad olid veel tulemata. Ainult veel mõni üksik supleja tempas eemal lainetes nähtavale, teisi tõttas supelülikonnas riideputkade poole, milles algas kiire nabin, sest juba ilmus siit ja sealt üksikuid jalutajaid kalda laiale valgele liivapalistusele.

Kaunis kaugel rannast ja teistest suplejatest pikutas selili veepinnal, käed ristis pea all, keegi noormees, lastes end voogudehällis õõtsutada, näilikult ilma kätt või jalga liigutamata. Osav ujuja vahtis seejuures ainiti üles sinava taeva poole ja ta priske, peaaegu neitsilik-õrn nägu oli nii õnnelikul naerul, nagu vaataks sest sinast alla tolle hurmava vene plika peake, kellega ta mineval ööl Kurhausi saalis korduvalt oli tantsinud.

Leopold Sepp mõtles nüüdki intensiivselt Sinaiida Gavrilovna peale, nagu ta seda terve päeva oli teinud. Ta arutas pikalt ja laialt probleemi, kas siis võiks olla niisugusel paaritunnilisel tantsututvusel, liiati esimese nägemise järgi, mehe südame kohta tõesti kestvat mõju. Ta vandus, et ta seda neidu enam iganes ei suuda unustada, kuid lähemal hetkel naeris enesele näkku selle veidra oletuse pärast; ta sõimas end poisikeseks, narriks, kuutõbiseks ning võttis nõuks mõne mõistlikuma mõttega aega viita. Ent asjata – Siina ja ikka jälle Siina, see võhivõõras tütarlapsuke, kellest ta muud ei teadnud, kui et ta Jõesuus suvitas, Kurhausis pidul oli oma paksu tädi ja kahe vanema õega ja et ta on – seda oli Sinaiida Gavrilovna ise tähendanud – kellegi ohvitseri tütar. Mitte neiukese lähemat aadressigi… ei siinset ega päris-elukoha oma – ei teadnud noormees. Ja siiski – Leopoldil helises midagi südames, mis teda õhutas ja julgustas Siina peale edasi mõtlema. Ta oli pealegi neiu suurtest lapsesilmadest midagi lugenud, mis tähendas nagu kutset – kutset tema tumma palumise peale. Nende silmad olid ühtelugu küsinud ja kostnud, kostnud ja küsinud. Ja kui nad pidu lõpul teineteisele kätt olid andnud, siis oli see, kui kinnitaksid nad mõlemad: olen rahul – kaup on küps.

„Kas ehk näeme teineteist veel?”

„Loodetavasti.”

Ja kuidas ta kelmike seejuures oli naeratanud!

Leopold püüdis enesele seda naeratust veel kord hästi loomulikult kujutada, kui korraga suurem laine temast üle pahvatas ja talle hea lonksu mõrusoolast vett suust ja ninast sisse kallas. Kugistades ja läkastades ajas supleja enda püsti. Kui ta hinge tagasi oli saanud ja silmad jälle seletasid heitis ta pilgu üle voogude ranna poole ja kohkus. Ta oli nähtavasti ainus supleja vees ja rannas, riietujaid paljalt paar, sellevastu silmas ta aga kaunis rohkesti jalutajaid, kelle seas teadagi enamjagu oli daame. Mõtlemine vene plika peale ja soe vesi olid tal meelest võtnud, kui hilisel tunnil ta oli suplema tulnud.

Ruttu hakkas mees ranna poole rühkima. Nüüd torkas talle veel silma, et ta oli oma hajameelsuses supelpüksid unustanud, joostes ihualasti vette. See oli enam kui piinlik praegusel olukorral. Liivale jõudes pistis ta seepärast nagu nool riideputka poole, milleks talle siin elav sõber, kellele Leopold Peterburist külla oli tulnud, võtme oli andnud.

Kui Leopold Sepp võtme järele kahmas, ei puutunud talle midagi pihku. Vaatab – võtit ei ole. Tõmbab putka ust – uks lahti ei tule. Topib kõik kümme sõrme ukse vahele ja rebib – uks jääb kinni, uks on lukus ja võti puudub.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/eduard-vilde/uus-toaneitsi/) на ЛитРес.