Astla vastu
Eduard Vilde
Tiitel
Eduard Vilde
ASTLA VASTU
FUTU Print OГњ, 2012
ISBN: 9789949508617
E-raamatu teostus: OГњ Elera
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
Algus
В«Kameeleon!В»
В«Ae!В»
В«Ilmuge!В»
В«Kohe, tohter!В»
Ja juba oligi kohal. Ta tempas ikka nagu maa alt – silmapilkselt ja kuulmatult.
Tohter istus lahtisel rõdul kiiktoolis, suitsev sigar näpus, aurav kohvitass laual. Kaunis kõrgelt ja järsult nõlvalt, millel asetses maja ruumika verandaga, oli tal vaba vaade üle uibuaia, üle põldude ja aasade kuni haljendava kasemetsani, mis palistas nende taga pikas kaares silmaringi.
Tohter sirutas käe sinnapoole.
«Vaadake, Kameeleon, kas näete seal midagi?»
«Ei näe.»
В«Siis pange prillid ette.В»
Kameeleon pani prillid ette.
«Ei näe midagi.»
В«Siis vГµtke minu ooperiklaas!В»
Teine võttis pakutava ooperiklaasi, tellis teda silmade ees ja vahtis. Ta raputas mõne aja pärast pead, kui ta terve ümbruse oli läbi uurinud.
«Ma ei näe neid.»
В«N e i d ? Siis teate, keda ma teid lasen otsida.В»
В«VГµisin seda arvata.В»
В«Otsisite neid ehk juba isegi?В»
Tohter vahtis talle teraselt otsa. Ta punastas nagu harilikult ning kostis:
«Jaa, pööningukambrist.»
«Oo, või nii kõrgesse on nad teid juba sundinud! Mõne aja eest nägite neid veel maapinnalt.»
«Siis köögiaknast.»
«Soo, ja nüüd ei näe enam pööningultki! Kas teil pole nõu hakata katusele ronima?»
В«Ei tea,В» vastas Kameeleon, seekord kahvatades.
«Ja mina ei tea, missugused kunstlikud nägemisriistad ma enesele peaksin muretsema … Esiotsa nägin neid veel palja silmaga, siis prillidega, aga nüüd ei küüni enam kiikergi. Pean küll, kui lugu jätkub, mõnest tähetornist refraktori laenama … Esiti pöördusid aiamulgult tagasi, siis Rae mõisa tatraväljalt, viimane piir oli kaasik, aga nüüd – nüüd peituvad kõige tihedamasse laande – ei nad pea mingit piiri … Kameeleon, mida teie arvate sellest piirita asjast?»
Kameeleonil paiskus jälle puna põske, aga kui ta vastas, ta nägu uuesti valge.
В«Mul on hirm,В» Гјtles ta.
«Soo, või hirm. Teie mõtlete siis –?»
«Ma mõtlen, et sellest midagi head ei või tulla; minu meelest on, kui oleks suur õnnetus tulekul … Ma palun teid, tohter, ma palun …»
Emanda tasasest, peaaegu sosistavast häälest värises nii sügav sisemine erutus, et doktor Vallgren pöördus ühes kiiktooliga rääkija poole ümber. Tema ees seisis nüüd väikese kasvuga elatanud naisterahvas, üks neist, kelle vanaduse kohta nende välimuse järgi õiget määra kätte ei saa. Ta juuksed olid hallid, lai triip, mis käis otsekohe üle pealae, koguni lumivalge; aga ta kõrge otsmik ja ta õrna läbipaistva jumega nägu, ehk küll mitte ilma kortsutähnideta, ilmutasid siiski teatud lapselikku rõõskust, mille mõju suurte, allikselgete silmade tõttu veelgi suurenes. Ka emanda piht oli halli pea kohta veel liiga neiulik, samuti ta liikumine ülearu vilgas. Tema nooruslik nägu tuli eriti nähtavale, kui ta punastas, ja tal võis väga vana nägu olla, kui ta jäi pikemat aega kahvatuks, nagu praegu. Ja et Lintropi-emand alalõpmata punastas ning kahvalas, siis oli ta viie minuti jooksul mitu korda noor ja vana.
Selle kentsaka jumevahetamise pärast oligi ta arstilt saanud nime «Kameeleon», ja aastate kestel oli ta sellega nii harjunud, et jäi poolvõõrastades kuulatama, kui dr. Vallgren külaliste kuuldes teda korraks ka õige nimega kutsus. Ja see jumetsemine oli olnud ka üheks põhjuseks, et Lintropi-emand rohkem kui kümne aasta eest oli tohtri majatalitajaks saanud, ametisse, milles ta nii hiilgavaid andeid ning omadusi ilmutas, et vanapoiss – linna neitside ja noorte leskede õnnetuseks – naisevõtmise sootuks unustas.
Kui dr. Vallgren oli ligi veerandsada aastat nagu igavene juut mööda laia maailma ümber rännanud, suri tal ühes Baltimaa kreisilinnas saja-aastane lesk tädi, keda ta elus ainult kaks korda oli näinud – esimest korda enda var