Kodukäijad
Matthias Johann Eisen
Matthias Johann Eisen
Kodukäijad
Esimene jagu: Seletused
I.В Tallinna tontide tants
Kutse tontide tantsule.
Jaani kiriku poolt sammusin mööda Harju uulitsat turu poole. Korraga näen: keegi tuttav tuleb mulle vasta. Vaatan hoolega: jah, lugu õige küll, endine tuttav Lammi-Laur tuleb mulle vasta tõesti.
Minu juurde jõudes jäeb Lammi-Laur seisma: “Tere kaua aja pärast!” hüüab ta mulle vasta ja annab kätt.
“Tere, tere!” kostan ma. “Jah, kaua aega tõesti mööda läinud, et me ühtteist pole enam näinud!”
Lammi-Laur piab aja küsimuse üsna kõrvaliseks asjaks. Pöörab jutu lõnga korraga teise külge ja küsib minult: “Kas sa iseennast ka tunned?”
Mul liikus ju küsimine keele peal, mis niisugune iseenese tundmine tähendab, aga enne veel kui sain küsida, tulivad mulle Tallinna viimsed nähtused meelde. Kas ei olnud Lammi-Laur ennast ka ehk kodukäijate väljakutsujate kilda annud? Tarvis oli aru kätte saada. Ma tegin ennast otskohtlaseks, vaatasin iseenese peale ja vastasin: “Ma arvan, et ma ikka veel Vainu-Villem olen!”
Lammi-Laur aga kohe targalt õpetama: “Ei, ei, ega ma seda küsi, kas Vainu-Villem oled või ei, seda tean ma muidugi, vaid seda küsin ma, kas sa ka spiritismust usud?”
Sooh, nГјГјd oli asi selge. Nagu ma ette arvanud, oli Lammi-Laur vaimude uskuja.
Ma tahtsin seda vaimude usku paremini tunda saada. Tegin enese sellepärast jälle otskohtlaseks ja kostsin: “O oh, küll ma seda usun, et siin Tallinnas piiritust leitakse. Mine, kuhu kõrtsi tahad, igal pool võid piiritust kas pangega saada. Ja selle kihvtiga tapab siin Tallinnas palju inimesi oma meelt ja mõistust. Seda ei usu ma üksi, vaid seda tean ma selgesti, sest piirituse joomise halvu tagajärgi olen igapäev rohkesti küllalt näinud!”
“Ei, ei sest ma ei räägi!” ütles Lammi-Laur õiendades. “Ma näen, sa ei saa mu jutust aru. Ma pian selgemalt rääkima. Kas sa tontisid usud?”
“Et “Tondi kõrts” olemas, seda usun ma küll!” vastasin ma naerdes.
Lammi-Laur jäi selle vastusega niisama vähä rahule kui endistega.
Õpetades ütles mulle jälle: “Tondi kõrtsil pole nende tontidega midagi tegemist. Ma tahan teada, kas sa vaimusid usud?”
“Vaimusid?” küsisin ma. “Oh oo, neid usun ma küll! Ma usun, et on häid vaimusid ja kurje vaimusid!”
Seegi vastus läks märgist mööda.
“Ka neist vaimudest ei räägi ma,” ütles Lammi-Laur, “vaid ainult surnute vaimudest. Kas sa usud, et mitmete vaimud veel pärast surma maa peal ilmuvad ja endid järelejääjatele näitavad? Need on need tondid ja vaimud, kellest ma räägin!”
“Kodukäijad siis!” tähendasin ma omalt poolt.
“Minugi poolt kodukäijad, kui nii tahad!” seletas Lammi-Laur. “Mitmed meie mehed hüüavad neid aga tontideks!”
“Mis ajast saadik tondid siis surnute vaimud on?” küsisin ma.
“Ei mina seda tea!” ütles Lammi-Laur kogeldes. “Meie mehed armastavad aga tondi nime ja seepärast rääkisin minagi tontidest!”
“Tee ometi vahet tondi ja kodukäija vahel!” sähvasin mina omalt poolt vahele.
“Olgu siis kodukäijad!” ütles Lammi-Laur mulle õigust andes. “Nüüd küsin sult aga: kas sa kodukäijaid usud?”
“Kas ma kodukäijaid usun? “ küsisin ma venitades. “Pian tunnistama, et ma veel üht ainustki pole näinud!”
“Ei ole näinud?” päris Lammi-Laur.
“Ei ole!” vastasin ma.
“Kas sa tahaksid aga näha?” päris Lammi-Laur uuesti.
“O jah, kui neid kusagil näha oleks!” kostsin ma.
Lammi-Lauril tuli nagu uus elu.
“On, on, sada korda on!” sõnus ta mu kahtlemise peale. “Tule, täna õhtu tahan sulle veel tontide tantsu näidata!”
“Kas sa siis oled tontide tantsitajaks hakanud?” küsisin ma.
“Seda küll mitte,” vastas Lammi-Laur, “aga vaata, täna õhtu peetakse Tondi kõrtsi ligidal koosolekut, kuhu vaimud ilmuvad. Sellele koosolekule palun sind tulla, seal saad vaimusid näha ja võid n