Eesti Haigekassa lugu. 20 aastat ravi ja kindlustust
Grupi autorid
Hea lugeja!
Ravikindlustuse taasalustamisest Eest Vabariigis täitus tänavu 20 aastat. See on küllalt pikk aeg, et vaadata tagasi ja tuletada meelde, kuidas me tänasesse päeva jõudnud oleme.
Me kõik kipume unustama, eriti neid sündmusi ja tegevusi, mida ei ole vaja iga päev meelde tuletada. Seepärast palusime inimestel, kelle ideid 20 aasta jooksul on ellu viidud ja kes on meie tervisesüsteemi arengusse panustanud, oma tegemisi meelde tuletada ja kirja panna. Raamat ei taotle absoluutset tõde ega faktitäpsust, pigem on soovitud võimalikult ehedalt edasi anda inimeste mälestusi.
Raamatut lugedes näeme, et algselt kokkulepitust on 20 aasta jooksul küllalt palju ka ellu viidud. Tervishoiusektorit on vedanud järjekindlad ja visad inimesed, lakkamatult on käinud kibe tegevus. Aastate jooksul on inimeste mõtteviis muutunud, mõtete ja ideede raskuspunkt on nihkunud kindlas suunas. Algsest eesmärgist korraldada ümber raviasutused ja nende rahastamine on välja kasvanud patsiendile suunatud sihid ja kerkinud esile inimlike väärtustega seotud aspektid: solidaarsus, kindlustatusega kaetus ja võimekus tasuda vajalike tervishoiukulude eest. Hea meel on tõdeda, et areng on kulgenud õiges suunas ning meie tänane eesmärk on hoolitseda, et inimesed saaksid terviseprobleemide tekkimisel kvaliteetset ja õigeaegset arstiabi.
Tänan kõiki, kes selle raamatu valmimist nii nõu kui ka jõuga abistasid, ja soovin mõnusat lugemist!
В В В В Hannes Danilov
В В В В Eesti Haigekassa juhatuse esimees
I
Ravikindlustuse areng: aastad 1912–1991
Otto von Bismarck.
Haiguskindlustuse algus Euroopas
Haiguskindlustuse ajalugu ulatub 19. sajandisse, mil Otto von Bismarcki eestvedamisel kehtestati Saksamaal 1883. aastal haiguskindlustusseadus. Miks seda vaja oli?
Tööstuse areng tõi kaasa raskemad tööõnnetused võrreldes õnnetustega põllumajanduses ja üksikettevõtja ei suutnud enam tööliste ravimise eest vajalikul määral maksta. Töölisi ravida oli aga vaja, sest töö spetsialiseerimise tõttu muutus tööjõud järjest väärtuslikumaks. Siis tekkiski mõte koondada kindlustusmaksud ja hajutada sel moel ravikulude risk. Loomulikult nõudsid töölised, et töösturid parandaksid töötingimusi ja kataksid õnnetuste puhul ravikulud. Bismarcki eesmärk polnud siiski ainult tööstustööliste ravi parem korraldamine, vaid nii töösturite kui ka tööliste haigekassa koostöö ja nende omavahelise suhtlemise parandamine.
Saksamaal loodud haiguskindlustusseadus julgustas ka teiste riikide töölisi oma õiguste eest võitlema. Tormilised sündmused arenesid kõigis Euroopa suurriikides. Prantsusmaal võeti esimene haiguskindlustusseadus vastu 1894. aastal, kusjuures kohustusliku kindlustuse alla kuulusid mäetöölised. Itaalia, Belgia ja Šveitsi 1910. aasta seadus kindlustas ka kõik 15–50-aastased naised, Inglismaa 1911. aasta seadus kõik üle 16-aastased töölised.
Ka Tsaari-Venemaa valitsejad ja töösturid ei pääsenud tööliste kasvavast survest muuta töötingimusi ja elukorraldust. 1905.–1907. aasta revolutsiooni päevil nõudsid töölised tsaarivalitsuselt muu hulgas tööliste kindlustamist vanaduse, invaliidsuse ja haigestumise puhuks. Riigiduuma töötas juba 1905. aastal välja riikliku kindlustuse põhialused ning 1908. aastal arutati esimest korda haigus- ja õnnetuskindlustuse seaduse (HÕKS) eelnõud. Eelnõu arutamine ja ümbertöötamine läks üle kivide ja kändude. Tsaari-Venemaa Riiginõukogu kinnitas Vene Tööstusliku Töö seaduse raames haigusja õnnetuskindlustuse põhimõtted alles 23. juunil 1912. Uue seaduse alusel tuli haigekassa luua vähemalt 20 töötajaga tööstusettevõttes, kus kasutati masinatööd. Kõik ettevõtted, kus tegutses vähem töölisi, samuti käsitööndus, jäid selle seaduse raamest välja.
Haigekassasid hakati Tsaari-Venemaal looma 1913. aastal, maikuus oli neid väidetavalt kuus, juulis juba 66. Haiguskindl