JГµulud, jГµulud

JГјri ParijГµgi

JГјri ParijГµgi

JГ•ULUD, JГ•ULUD!

Sisu: JГµulukГјГјnal, Isaga jГµulukirikus, JГµulud kodus, JГµulud akende taga, Lehepoiste jГµulumees, Andu raadio, JГµulu jutuajamised Injuga, JГµulujutt Endule

Natalie Mey illustratsioonid.

Tallinn: Eesti Г•petajate Liit, 1930

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand kaudu.

ISBN 978-9949-546-18-3 (epub)

Tehniliselt toimetanud Marika Kuldkepp

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

В© Kultuuriministeerium

Eesti Rahvusraamatukogu

Tallinn 2014

Pühendan selle raamatukese kadund isa mälestusele.

JГµulukГјГјnal.

Vana jГµululegend.

Seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paigu. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ja sünge rehetuba õhkus kodust soojust, aga sahvrist ja võõrusest hajusid jõululõhnad, sest sääl seisid laotsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad.

Hämariku tulles oli jõulurahu laskund üle kogu küla. Kõik oli jäänd vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suur kask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnatest. Taevas oli laskund madalale kauge metsaviiru kohale.

Siis rakendas isa vana ruuna saani ette ja sõitis emaga õuest välja, kirikusse… aisakella helinal. Istusin akna all ja vaatasin, kuidas ta aegamööda kaugenes ja siis nagu kokku sulas kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kõlas veel kaua õhus, küla kohal, lumiste põldude ja nõmmede kohal.

Oli nii hää istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn voolas hinge. Südamel oli kitsas rõõmu pärast, oleks tahtnud ühte sulada kogu selle pühaliku vaikusega, kellahelinaga õhus, lume sädelemisega ja kauge metsaviiruga.

Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille oli ise kastnud külmal näärikuu päeval, pani ette vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soemüüri ääre. Ei ma kuulnud ta lugemist, ega mõistnudki, küll aga tundsin. Lugemise lõpetand vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma pää vanaema õla najale ja tundsin äkki, et vanaema on hää. Paitasin ta krobelist kätt ja ütlesin:

„Kui hää sa ikka oled, isa ja ema on ka hääd… Ja vaata, kuidas küünal särab, kuidas tuba on rõõmu täis, nagu küünal saadaks välja seda rõõmu…”

Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis, ja vastas:

„Ega see rõõm tule mujalt, kui meie eneste südametest. Jõuluküünla sära kutsub ta ainult välja. Sa oled vist hää laps olnud ega ole saatnud tagasi jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis.”

„Kuidas saab jõululast vastu võtta või tagasi saata?”

Vanaema pani siis käe mulle pää pääle ja hakkas jutustama pikka ja venivalt:

„Sellest on nüüd kaua aega tagasi, kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi jõululapse. Seepärast kaotas rõõmu ja tema laual ei särand jõuluküünal. Kui ta oli veel poisike ja hää, oli ema talle kinkind ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul iseenesest lõi põlema heleda leegiga. Kuid ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames oli häädust ja ta tagasi polnud saatnud jõululast. Niipea kui poeg kaotab südamehääduse ja tagasi juhtub saatma jõululapse, ei hakka küünal enam põlema ja kaob jõulurõõm.

Salalaekas hoidis poeg küünalt, tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtki teekäijat ega abipalujat, sest ei võind teada, kes neist on jõululaps. Igal jõuluõhtul ta tõi välja küünla ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda jätkus kogu aastaks,