Elu sГјgavusest
Juhan Liiv
Juhan Liiv
Elu sГјgavusest
EESSГ•NA
Juhan Liivi jutulooming lõppes a. 1893. Hiljem, vaimuhaiguse raskemast järgust toibudes, on ta küll püüdnud endisel viisil jutustusi kirjutada, nagu näeme mõnest katsest. Kuid tal ei õnnestunud enam – ei jätkunud keskendusjõudu pikemaks kompositsiooniks ega objektiivsemaks jutustamislaadiks. Andes nüüd lüürikuna küll just oma väärtuslikuma, näib ta jutustajana olevat ometi abituks jäänud. Alles 1904. a. paiku leidis ta oma katkendlikuks muutunud mõttekäigule ka kohasema proosa-miniatüüri vormi. Iseenesest polnud talle allegoorilis-õpetlikkude laastude kuju enne 1893. aastatki võõras. Kuid kuna need olid ikka veel vanamoeliselt puised, siis näib ta uue sajandi alul ka meil moodi läinud P. Altenbergi impressionistlikust, meeleolutsevast miniatüürist äratust saavat. Ja sellest pääle kuni hilisemate eluaastateni püüdis ka Liiv oma meeleolusid ning mõttekujusid jälle sidumatuski keeles sõnastada. See tung väljendus temal otsekui päevaraamatu kirjutamises, kus ei jälgita eeskätt määratud sisu ja vormi nõudeid, vaid lastakse mõttel endal vahenditut väljenduskuju otsida. Sel viisil on sündinud need pool-ilu-, pool-ajakirjanduslikud visandid ja katked, vahel mõtteküllased, vahel aga ka pääliskaudsed. Tihti on nad siiski mingi kirjandusliku vormi võtnud, kuid niisama tihti on kinnistatud ainult mõni üksik fraas, aforism või paradoks, otsekui lootuses neid hiljem lähemalt välja arendada. Eriti viljakad näisid Liivil ses laadis olevat 1904. ja 5. aasta. Tollal jälle Tartu närvikliinikus olles luges ta nende ridade kirjutajale ette terve rea sääraseid miniatüüre nagu „Haige”, „Hiiglane” jt., mis näisid olevat kõik äsja sündinud. Tookord ei tahtnud ta hetkekski lahkuda neist käsikirjust ega kuuldagi nende avaldamisest. Kuid mõni aasta hiljem on ta nad ikkagi väljaandmiseks loovutanud. E. Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse toimkonna ülesandel valisid a. 1909 K. E. Sööt, M. Kampmann ja P. Põld neil tarvitada olevast käsikirjast 38 sisu- ja vormi-küpsemat miniatüüri avaldamiseks. Nagu näeme säilinud käsikirjast, on päälkirjana kaalutlusel olnud „Helmeterad” ja „Langevad tähed”, kuni jäädi peatuma päälkirja juures „Elu sügavusest”, mille all ilmuski kogu sama aasta lõpul. Liiv ise näis nii valiku kui päälkirjaga rahule jäävat. „Elu sügavusest” esimene trükk on juba paljude aastate eest müügilt lõppenud ja ühenduses Liivi kogutud teoste väljaandmisega on ilmunud vajadus seda uuendada. Ometi ei sisalda käesolev väljaanne ainult esimeses trükis avaldatud materjali, vaid ilmub mitmeti täiendatud kujul. Kõigepäält on kasutatud praegu E. Kultuuriloolises Arhiivis olevat „Elu sügavusest” algupärast käsikirja, kust on võetud üks seni avaldamatu laast ja mõnd teist originaali-kohaselt täiendatud. Teiseks on kogusse võetud pärast raamatu esimese trüki ilmumist Liivi poolt ajakirjanduses avaldatud samalaadsed kirjutused. Kõige rohkem on aga lisamaterjale tulnud nende ridade kirjutaja poolt kogutud suurest Liivi käsikirjade kogust. Eriti olgu tähendatud, et kõige pikem kirjutus „Mis kurat tegi” on koostatud kahest õieti segasest algupärandist. Kõike kokku võttes ilmub käesolevas väljaandes 14 uut iseseisvat tööd ja 32 lühemat proosakildu, viimased kogutud jaolt Liivi taskuraamatuist. Kuna esimese väljaande sisu järjekord näib olevat enam-vähem juhuslik, siis on siin ühtlasi jälgitud materjalide järjestamises sisulise ühtekuuluvuse põhimõtet.
Nagu hilisemais luuletusis, nii püüab Liiv ka oma proosalaastudes ühelt poolt selgitada enese traagilist saatust, teiselt poolt aga objektiivsemaid aineid käsitleda ja nende suhtes seisukohta võtta. Ta jutustab oma elulugu, võrdleb ennast taevaaluste lindudega, heldib kevade ilu ees ja on liigutatud noorsoost, kes teda ei unustanud. Kuid ühtlasi püüab ta mõtleva kodanikuna ümbritsevaid elunähtusi enesele ja teistele selgitada ning ne