Jüriöö

Enn Kippel

ENN KIPPEL

JГњRIГ–Г–

ISBN 978-9949-530-00-7

Digiteeritud trГјkisest:

BIRGITTA TALLINN 1996

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA

1

Kui jüripäeva hommik koitis ning ilm hakkas valgeks minema, alles siis võisid Harju talupojad näha, kui suurt laastamist olid nad suutnud teha selle ainsa ööga: ümberringi ja igas paigas, nõnda kaugel kui aga silm küündis nägema, paistis suitsvaid ahervaremeid ja rusuhunnikuid, mis sakslaste mõisadest, kirikuist ja kabeleist veel olid järele jäänud. Kuid ka palju veriseid hukkamisi oli toime pandud, ilma milleta ei taha ükski rahvatõug teist oma ikke alt lahti lasta.

Rääkimata Hageri maaisanda toredast majast, tallidest ja aitadest, oli seal ka suur kihlakonna kivikirik tulega nõnda ära rikutud, et ainult tahmunud müürid seisid tal veel püsti. Olgugi et selle jumalakoja ehitamisega oli maarahvas ise pidanud ränka ihuvaeva nägema, ei tundnud nüüd ta hävimisest keegi kahju, vaid oldi koguni rõõmsad, et see tarbetu koda, mis sakslaste ja taanlaste tahtmisel oli püstitatud ning omakordagi aitas talurahvast maksudega rõhuda, oli nüüd sootuks ära lõhutud.

Nüüd, millal päike oli jällegi laotuse alla kerkinud ning maailm hoopis teissugusena paistis kui eile, hakkas igast kihlakonna servast kogunema mehi Hageri kiriku rusude juurde. Sellest kasvas ja paisus kära maanteel ja väljadel üha suuremaks ning ülbeid sõnugi hakkas üha sagedamini kostma, sest meestehulga suurenedes kasvas ka nende julgus. See pisike kartus ning salajane hirm, mis oma veretöid nähes oli hommikukoidikul pugenud meestel põue, hakkas sedamööda kaduma, kuidas neid ikka rohkem kokku tuli. Tõsi, kõik nad ei paistnud sugugi malevlaste sarnased olevat, sest neil polnud korralikke relvigi olemas: ühel oli õlal verine vikat, teisel murdunud haruga vigel, kolmandal kirves, ja mõnel vöö vahel koguni tühine seatappeväits. Kuid ei puudunud ka säärased mehed, kel puusal rippus kahe teraga mõõk, seljas tohlutäis nooli, õlal aga suur haraline raudamb.

Paljud vaesed manulised olid leidnud sakslasist ja taanlasist maaisandate aitadest ja kirstudest igasuguseid rõivaid ja värvilisi hilpusid, millega nad nüüd püüdsid end igati ehtida, kuhjates neid enestele ümber nõnda palju kui aga mahtus. Seega oli mõnigi mees teinud enese nõnda kirjuks, et teda oli lausa rumal näha. Leenaripoeg Iku, kes parajasti oli toonud oma mehed kiriku rusude juurde, ei suutnud nüüd hoiduda lausumast laitvat sõna ühele säärasele keigarile, kes oli end võõraste hilpudega väga narristi ehtinud.

– Oh Leenaripoeg Iku, kostis mees, paljastades oma hambaid, – miks ei või ma end vaenlase rõivastega ehtida, kui see on vana ning põline pruuk. Ma mitte ainuüksi ei kanna ta kuube ja kintskaatsu, vaid kiskusin tal koguni südame ihust, küpsetasin seda tulel ning sõin…

Raske oleks nüüd Ikul olnud säärase mehega vaidlema hakata, sest igast ta sõnast, pilgust ja kogu olekust hõõgus vastu ainult ülisuurt vaenlaste vihkamist. Ja seepärast, surunud kannused oma varesekarva hobuse kubemeisse, hakkas ta ratsutama kiriku varemete juurde, kus pidid asuma Neljusepoeg Leino, Igalipoeg Kaio ja veel teisigi kihlakonna auväärsemaid mehi, kes kuulusid mässuõhutajate kilda.

Tervitanud käeandmisega oma naabreid ning tulnud sadulast, nägi nüüd Iku imestusega, kuidas kirikukalmistul mehed lõhuvad ning maa seest välja kangutavad hauariste, mis olid Padise mungamurrust toodud kividest imekaunisti välja tahutud.

– Neljusepoeg Leino, ütles nüüd Iku, säärast rüüstamist nähes oma naabrile, – miks lased sa oma rahval säärase sõgeda meeletusega vallatleda, sest ometi ei suuda ju tühine kivi ega rist kedagi kiusata ega paha teha.

– Oh, Iku, eks tea sinagi, et need ristid on ju ikkagi kibedad mälestused, mis tuleb sootuks ära hävitada, et meie lapselapsed neist enam midagi ei teaks, kostis Leino. – Pealegi, las rahvas turgutab nüüd tühise kivi purustamisega oma viha, et ta siis pärast