Oma tuba, oma luba

Jakob Pärn

OMA TUBA OMA LUBA

Jakob Pärn

ISBN 978-9949-530-12-0

Digiteeritud trГјkisest:

Loodus, 1926

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

1.

Mis on minu elu? Tühi töö ja vaimu närimine, muud mitte midagi! - Ela ja talla, liigu ja lase ennast vaevata hommikust õhtuni, ja kelm ja koer, laisk ja päevavaras oled sa veel pealekauba. Head kõhutäit süüagi ei saa sina kõige oma vaeva eest, ja riided – need on enam närukaupmehe kotitäide kui minu ihukate. Maja on minul ka kui hea sealaut ja seegi võib homme juba teise pärandus olla. Hea meelega muudaksin ma tema inimese elumajaks ümber, lupjaksin seinad, teeksin suitsutare peale, laudpõrandad alla, suured aknad ette, head uksed seinte sisse, tubli ahju soojenduseks; aga siis oleksin mina viimast aastat tema peremees. Igaüks teda siis himustaks, igaüks oma poole kisuks ja suurema rendiga ära neelaks.

Seeneta ja suitse aga vanaviisi edasi, siis ei tule sind Гјkski nuusutama!

Mu isa oli tubli puusepp; anna, taevataat, tema kehale rahulikku hingamist kalmukünkas ja ülenda tema surematut hinge! Tema oleks võinud ühe aastaga maja teiseks muuta, aga kui mina temale seda nõu andsin, ütles tema; „Poeg, ole kaval kui madu ja tasane kui tuikene ja jäta kirves ennemini roostetama, kui et sina teda maja juures liigutaksid; sellest ei sünni meile muud kui häda!“ Ja temale jääb õigus. Meie maja ei ole mitte meie omandus, vaid võõra, ja võõral on küll ehk hea meel, et meie teda ilusaks ja nägusaks ehitame, aga siis ka seda suurem õigus enampakkujale ära anda. Linnu kombel lendajad oleme meie, vaesed eesti rendiperemehed: see aasta siin, kes teab, kus tuleval aastal.

See maa ei ole enam meie maa, need majad ei ole mitte enam meie majad, nemad on nüüd võõra, meie peale tungiva rahva majad ja maad, ja seda õigusega: nemad on meid sõjas ära võitnud, meid orjaks teinud, ja nüüd peame seda kandma, mis nemad peale panevad. Urise ja nurise, süda, kui palju sa tahad, aga kel võit, sel võimus. See on terve tõsi, ja iga külalaps tunneb seda olekut maast-madalast. Neis raudahelais ohkas meie rahvas sajad aastad, aga viimaks ometi katkes raudahel ja päike viskas kiired armulikult pimedusse. Eestlane lunastas rahaga oma maa lapikese viisi vangist ja ehitas pesakese peale, mida ta oma toaks, oma maaks võis nimetada.

Iga aastaga paraneb meie põlv, aga väga pikkamisi. Veel lähevad aastasajad ajasängi puhkama, kuni eesti lapsed võivad ütelda: „Nüüd künname jälle oma väljade peal ja elame oma majades!“ Need põllud ümber selle maja on kõiki meie rahva häid ja kurje päevi näinud. Kui sinul, emalik maapind, suu oleks, küll sina võiksid seletada ja kõneleda, millal vesi sind veel kattis ja omaks nimetas, millal hirmsad konnad ja sisalikud su peal roomasid, millal ehk mammut su küüru tallas, ja millal esimene eestlane su selga lõhestas ja su haavadesse esimese peotäie vilja raputas, millal Kalevi kangem poeg sõjavankrit vägevate tegudega veeretas ja Vanemuine temast laululõnga kuldseks kangaks kudus ja eesti piigad ja noormehed õhtuti tema suust lugusid õppisid ja Taara auks kõõrutasid. Sa, maapind, võiksid ka kuulutada, kui palju verd sa vastu tahtmist pidid enese sisse imema, mis orjapiits rahvast välja pigistas, aga sa magad rahuga. Maga aga rahuga ja toida meid veel, kuni sa jälle rõõmsaid päevi näha saad, sest „tulevased päevad sull' toomad rõõmustust!“.

Siis tantsib Vanemuine lustil su turjal ja luuletav nagu vanasti kenamaid lugusid. Lämmeküne kargab laanes ja Vibuane pidutseb metsas ja võsas, Vanaisa aga külvab valguseriigist vanikud õnnistades maha. Siis seisad sa, maapind, pruudiehtes ja kosutad inimeselapsi kange mõduga, kes vahtu vastu taevast Vanaisa auks viskavad.

Siis kargavad veel mu kondid kalmukünkas ja kiidavad õndsaks eesti põlve; Koit kaisutab Hämarikku ja mõlemad hüüavad: „Õndsad on need, kes puhtad südamest on, sest nende päralt on riik pilvede