NГµiakeerus : novell Tallinna elust

Johannes Гњksi

NГ•IAKEERUS

NOWELL TALLINNA ELUST

JOHANNES ГњKSI

ISBN 978-9949-530-13-7

E-raamatu lähtematerjal:

Tallinnas : Eestimaa KooliГµp. Vast. Abiandm. Seltsi raamatukauplus, 1918 (Tallinn : G. Kalla)

E-raamatu vormindanud OГњ Elera 2013

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

VDIGIRA

Paar rida seletuseks.

Käesolew nowell ei käsita mingisuguseid poliitilisi, ühiskondlisi ega hingeelulisi probleeme, waid püüab ainult lihtsalt meeleolu- ja realelu pilta luua.

Ta tahab ennem lõbusa ajawiitejutuna esineda, kui suurte kirjandusliste wäärtuste peale pretendeerida.

Esimeses nooruses on ta kirjutatud ja noortele olgu ta ka peaasjalikult pГјhendatud.

Jõuab ta selles suhtes lugejatele meeldida ja arwustuse tasapinnal seista, siis on ta oma otstarbi täitnud.

Johannes Гњksi.

Tallinnas, 20. VIII. 1918.

I.

„Nõõ, suksukesed!“

Kaks palgikoormat weerewad mürinal mööda Pärnu maanteed allamäge Tallinna poole.

Kuiwal ajal on Pärnu maantee, iseäranis linna pool Nõmme alewit, sile kui laud. Mõlemal pool teed kerkiwad harwa theesamblaga kaetud liiwakünkad, kust wahetewahelise tuulehooga kuiwa liiwatolmu silma tuiskab.

Esimese koorma otsas, palkide peale seotud wankrikasti ees, pehme heinamärsi peal istub tüse maamees. Ta tugewat keha katawad hallid, igapäised riided, jalas on tal pikasäärega saapad; läikiwa nokaga müts on kukla lükatud.

Lai, päewitanud nägu on rõõmsal naerul, kuna sinistes, heasüdamlistes silmades lõbutunne asub.

Teine koorem weereb ilma sõitjateta; umbes kümme sammu koormate järel põntsiwad kaks poissi, kuna nad sealjuures „Nõmme“ theemajast ostetud saiapätsisid nosiwad.

Ühel nendel, pikal, sirgel, jumeka näoga poisil, näib juba aastat kuusteistkümmend turjal olewat, kuna teine, wähem, nähtawasti weel kümnendat ootab.

See aastate wahe ei takista neid aga sugugi üksteisega sõbramehelikult läbi käimast.

Mõlemad on lihtsates maaülikondades, kirjud sitsirätid kaeas. Suurema jalas uhkeldawad säärega saapad, kuna wähem pastaldes põntsib.

Warase hommiku wilu peale waatamata on mõlemad higised, mispärast nad peakatted kaenlas hoiawad. Otse ennastsalgawa südidusega kugistawad nad suured tükid pehmet saia alla, sealjuures ise sügawasti hingeldades.

Eesweerewa koorma peal istuw mees waatas tagasi ja naeratas heasüdamliselt, wahwasti jalgu liigutawaid poisse nähes.

„Hüpake peale, poisid, nüüd wast tuleb sõit!“ hüüdis ta ohje tugewasti pingule tõmmates.

Hobused peatasid suure waewaga allamäge kippuwate koormate rõhumise all. Poisid ronisid sõnakuulelikult koorma peale, ja sõit läks edasi.

Nende palgikoormate omanik oli kuuskümmend wersta Tallinnast eemal olewa M. walla Tõnu Killam. Tal oli linna sõitmiseks iseäraline põhjus; muidu poleks ta kodust oma jalgagi liigutanud, sest loogu oli weel huk maas, kuna ka rukkilõikus warsti kaela pidi tulema.

Tõnu juures, juba wäiksest saadik, elas tema ärasurnud wenna poeg Jaan, kelle ema juba poisi ilmale tulemisel hauda oli warisenud. Tõnu laskis poisi kaheklassilise „Wene kooli“ läbi teha ja wiimasel ajal käis poiss „leeri ettewalmistuse koolis.“

Ehk kooliõpetajad Tõnule küll nõu andsid andrerikast poissi edasi koolitada, ei hoolinud Tõnu sellest midagi ja pani poisi oma juures tööle.

„Temast peab tubli koha peremees saama, aga mitte näljakannikat näriw koolmeister,“ ütles ta kõigi usutuste peale.

Kuid korraga wõttis asi teise pöörde.

Tõnu jõukas õde, kes Peterburis elas ja hiljuti leseks oli jäänud, kirjutas Tõnule, et ta nädala pärast Tallinna elama asub ja et Tõnu waeslapse Jaani seks ajaks linna tooks. Tädi tahta Jaani koolitada, kui sel õppimiseks himu; wastasel korral panna ta Jaani kuhugile ametit õppima.

Jaan oli selle sõnumi rääkimata rõõmuga wastu wõtnud. Hakkasid ju nüüd tema alatised unistused – edasi õppida – täide minema.

Kui kiri tuli, jaan kraamis ta kohe oma raamatud wälja ja hakkas õhinal kord õpitud tükka üle kord