Usurändajate radadel
Eduard Bornhöhe
Tiitel
Eduard Bornhöhe
USURГ„NDAJATE RADADEL
Reisipildid TГјrgimaalt, Palestinast, Egiptusest, Kreeka- ja Itaaliamaalt
FUTU Print OГњ, 2012
ISBN 9789949508259
E-raamatu teostus: OГњ Elera
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
Algus
1
KUIDAS MEIE KEVADET TAGA AJASIME
В«Jeruusalemm, sa kГµrge taevalinn!В»
Kui mina lapsepõlves kirikukooril laulmas käisin, siis hõiskasin selle laulu esimese kõrge noodi iseäralise jõuga rinna põhjast välja. Mu vaimusilma ette ilmus taevani ulatav mägi, mäe otsas lumivalge linn, linnal kuldne värav ja kullatud tornid, tornide üle sinine taevas. Nõnda pidi Jeruusalemm olema ja nõnda igatsesin ma teda kehaliku silmaga näha saada.
Lapse himu jäi muidugi täitmata, sest isa ütles, raha olla vähe, ja ema ei lubanud jalagi teele minna. Aegamööda venisin ise meheks, rändasin oma kustumata reisihimu või hulguseloomust paitades mitmest maast ja mulgust läbi, kuid ristiusu kätkile ei tahtnud jalg kunagi ulatada. Takistuseks oli osalt see, et mina Rothchildist hea vaksa vaesem olen, osalt ka paraja reisiseltsilise puudus. Üksipäini ei püsinud ma pikka teekonda ette võtta, ja hakkasin ma sõpradest kedagi kaasa meelitama, siis sain tavaliselt vastuseks:
В«Ega ma totter ole.В»
MГµned Гјtlesid veel selgema sГµnaga: В«Ega ma sinusugune totter ei ole.В»
TГјkki kГјmme sarnast vastust ajasid mul kГјsimise himu Г¤ra.
Seda suurem oli minu imestus, kui paari aasta eest August Busch, keda ma kui kanget Г¤rimeest kunagi omasuguseks totraks ei arvanud, minu juurde tuli ja lausus:
«Kuule, Eedi, kas läheme Jeruusalemma?»
«Ega ma sinusugune jne.» – oleksin mina peaaegu kostnud, aga mulle tuli meelde, et seekord mitte mina ise küsija ei olnud. Ma vastasin:
В«Kas sul siis ka reisiraha on?В»
Tema sГјgas kГµrvatagust:
«Minu ärinaaber, eesti rahva ainus sõber ja kuulus eesti algupäralise kirjanduse rohkendaja tassib küll palehigis «Maksumäelt» tuhandeid alla ja topib neid mulle tasku; aga vahel on siiski peenike peos … Mida’s see siis õige maksab?»
Võtsime reisiraamatud käsile ja arvasime karvapealt välja, et tee jalge alla võime võtta, kui paar aastat vöö hästi pingul peame. Minu sõbra laugel läikis küll pisar, kui ta kahetsedes oma vesti silmitses, mille all «paun» juba üsna ilusasti paisuma oli hakanud, aga ta jäi kindlaks. Aastat kaks korjasime kopikaid, uurisime maakaartisid ja linnade plaanisid ja lugesime piibliraamatut.
10. märtsil 1898 oli viimaks teeleminekuks kõik valmis: piibel läbi loetud, reisipaunad raamatute ja pesuga täis topitud, reisipassid ja võileivad taskus. Jumalagajätmiseks kogus vaksalisse paras hulgake sõpru ja sugulasi kokku. Soojalt sooviti reisiõnne, anti tuhat tarka nõu ja paluti Pühalt maalt mälestusi kaasa tuua. Õhtul kell 11 hakkas rong liikuma. Meie vaguni akna ees kerkisid kübarad, lehvisid ninarätikud, helisesid õnnesoovid; Nalja Märt valas nuttes vesist kalja meie jälgede peale …
Küll ütlevad mõned saksad, õige eestlane olevat loomu poolest kolmanda klassi inimene; meie aga olime loomuvastalisel viisil ometi Tallinnast Odessani teise klassi piletid võtnud ja õnnistasime oma armulist riigivalitsust, kes reisimist praegusel ajal vahest kõige odavamaks ajaviiteks teinud. Minu pilet maksis 18 rbl. 90 kop. ja selle natukese eest anti mulle «tuline» õigus pehmete patjade peal kiikudes 2000 versta ära sõita. Kui hiljem Itaalia raudtee-hindadega tuttavaks saime, siis tundsime tihti kuuma igatsust kodumaa järele.
Öö oli külm ja pime, vali tuul vapustas vaguniaknaid, kuna meie kevadet taga ajama läksime. Veel paar päevakest ja siis pidi talve valitsus lõppema! Mina, kes Tallinna ja Odessa vahet mitte esimest korda ei sõitnud, vandusin, et teisel pool leedulaste raja enam lund ei ole. Busch vaidles vastu: tema kui ajakirjanik teada kõike paremini, kuidas ja kus märtsikuu hakatusel rohi kasvab; alles eile saanud ta Krimmist kirja, kus mustal