Lained

Anna Haava

Anna Haava

LAINED

KUULSID SA EHK LAINTE LAULU?

Kuulsid sa ehk lainte laulu,

Mis nad udu hämarusel,

Pikkerpilli puudutusel,

Tuulte, tormi tГµusemisel

Kuuldawale kohisewad?

Ehk mis koidul kuulutawad,

Päikesele pajatawad,

Wahest weidi wallatawad,

Ehahiilgel unistawad,

Tähtewalgel sosistawad?..

Ise sõudwad kaugemale —

Ikka igawiku poole…

ГњKS ON MINUL PГњHAM KODA!

Üks on minul püham koda —

Minu wanemate maja! —

Waikne, lihtne Eesti talu. —

Süda tahab seisma jääda

Õnnes! – walus! – mälestades

Waikist, lihtsat Eesti talu!

Armastus sääl ehtis elu —

Oli waikne, püha luule —

Waikses, lihtsas Eesti talus.

Oh – nii wara lahkusite,

Kalmu alla kadusite,

Isakene! emakene!

Ei saan'd Teile tänu tuua,

Armastusel andid anda —

Isakene! emakene!

Lahkusite alla hauda,

Kadusite kalmu alla —

Aga armastus jäi siia!

See mu sГјdames nii sГјttib,

Ilutseb nГјГјd minu hinges,

Kuni jätkub elupäiwi…

KEWADE IGATSUS

TГµuse, tule, kewade!

Г„rka, Гµiekuu, Гјlesse!

Too pГµuue leekiwat, pГјha tuld,

Loo särawaks lilledeks põrm ja muld!

TГµuse, tule, kewade!

Г„rka, Гµiekuu, Гјlesse!

Tee kauniks mu kallis kodumaa,

Loo Гµilmid ja ehtid meil' otsata!

TГµuse, tule, kewade!

Ärata uinujad ülesse —

Too Eesti elusse pГјha tuld,

Loo särawaiks lilledeks põrm ja muld!

Too tagasi wõõrdunud wennad, õed,

Kellel wiisiks on wõõras keel, wõõrad teed,

Kes eksiwad kaheldes siin ja sääl,

Too tagasi – wägew on looduse hääl!

TГµuse, tule, kewade!

KГјll hГµiskame wastu siis sinule!

EI OLE UNENГ„GU SEE

Ei ole unenägu see,

Et Eestlas elu weel,

Ei waiki taaralaste laul

Weel Lääne kallastel.

Las’ nõrgad waimud walguda

Küll wõõra woodesse —

Kui surnud sГµpru waiksesti

Neid taga leiname.

Kuid leinas ei me seisma jää,

Sest meie käes on töö!

Ehk peitku pilwed päikse teed,

Ei siisgi pole öö!

Küll truuks meil jääwad tugewad

Ja waimus wahwamad,

Kel sГјdamed on soojemad

Ja silmad särawad!

Meil kõigil üks on ülem töö,

Гњks kaunim siht meil ees,

Et kosuks, hiilgaks isamaa,

Kui pärli päikse käes;

Et lehwiks, helgiks emakeel

Kui eha helinad!

Ja kostaks taaralaste laul

Kui maru mГјrinad!

– Oh tõuskem – ennast ehtigem!

Uus päew on tulemas!..

Ja wägew kewadine torm

On kaugel mühamas…

TГ•RKUMINE

Surm koputas, kutsus mind omale —

Kuid mina ütlesin: „Ei!”

Hulk elu-julgust ja – jõudu mul weel,

Seepärast ma minna ei wõi.

Siin elu-waewast ja – wõitlusest weel

Ma tahaksin osa saada,

Siin tahaksin nutta ja naerda ma weel

Ja loota ja kannatada.

Surm tulgu, kui tahab, Гјks teine kord,

Kui rohkem wast raugenud ma…

Kuid nГјГјdseks mu wiimane sГµna on,

Et minust ei minejat saa.

SA PГњHI Г„RA SILMAPILGUKS

Sa pГјhi Г¤ra silmapilguks

Su palgilt leinapisarad

Ja kuula, kuidas lГµuuatuuled

Ju läbi laante kohawad.

Sa kuula tuhatkordseid hääli,

Mis lehwimas on looduses,

Sa aima, mГµista saladusi,

Mis warjul luule kГµrguses.

Sa punu pärgi päiksepaistest,

Loo laule lilleГµiedest,

KГµik ilmuta, mis leiad kaunist

Sa inimeste sГјdamest.

Sa pГјhi Г¤ra silmapilguks

Su palgilt leinapisarad —

Sest igawese elu hääled

Sul läbi hinge kohawad.

MГ„GEDE PГ•UES

Mägede põues puhkab järw —

Suur, sГјgaw, sinine,

Kui oleks taewas heitnud end

Ta wilu woodesse.

Mägede põues —

Metsroosid, uhked palmipuud

Ta kaldal kaswawad,

Ja läbi laante laiad jõed

Ta hГµlma tГµttawad.

Mägede põues —

Oh seda päiksepaistet sääl!

Oh haljust, Гµitsemist!

Ei tea talw, ei tule torm

Sääl häwitama wist.

Mägede põues —

Sääl laulwad lained lugusid

Ja Гµhud heljuwad