Uued luuletused

Ernst Enno

Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse. 1907.-1908. oli Enno Tartust ära, peamiselt Soosaarel, ja kirjutas seal oma järgmised raamatud. Ta luule laad muutus mõnevõrra, ta loobus vabavärsist kindlama meetrumi kasuks ja tema luules võttis selgema kuju temale eriomane kujundikeel (igatsus, öö, valgus, teed). Kui ta sel ajal kirjutatu avaldas, nimetas ta need „Uuteks luuletusteks“ ja mõistis sellega ise oma varasema luule unustusse. On kirjutatud „valgustusmomendist“, mis olevat Ennot tabanud 1906. aasta paiku ja tema luule maailmavaatelist tausta otsustavalt muutnud. „Uued luuletused“ ilmus 1909. aastal.

Ernst Enno

Uued luuletused

Ma tulen hilja

Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jГµudnud warem lauluwainule.

Ei looda pärga, ega lille ehteks:

Jäin ikka hiljaks iga wõidule.

Ma laulan Гјksi laulu muinasjutust,

Kus walgus maeti mulda warsuma,

Ja sellest hing sai inimese rinda

Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.

Kesköösel sinna lendas minu nutt:

Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,

Ma unistaja nagu muinasjutt

Oder

Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd!

Sa kanna, pГјha waimustus, me elu laewa

Et näeme waimus oma uhket merd,

Me tulewiku pГµldu.

Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole:

Kes ial unustab meil oma hinge tuld,

See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,

Sel Г¤rgu osaks saagu meie kodu muld,

Me tulewiku walgus.

Me pГјhitseme odratules oma rammu,

Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud,

Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,

Kus täis ei saanud meitest rööwli haud, —

Me pГјhitseme elu.

Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:

Гњks tund wГµib aastas meri kihada!

Me rahwa sГјda kГјtkes meel, see hauda pandud,

Töö olgu ülenduseks meile üksinda.

Töö, wabaduse mõrsja.

Sest unustame muret, unustame waewa

Ning odratules karastame werd,

Sa kanna, pГјha waimustus, me elu laewa,

Et näeme waimus oma uhket merd

Me tulewiku pГµldu.

Märgitud

Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed;

Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,

Kuid siiski käsa köitwad sala keed.

Nad nagu ohwriks halwale on sГјndind ilma,

Neil kumab pГјha walgus otsa ees;

Ja paistab nendest waikne sära silma,

Et süda neil kui tuli hõõgab sees.

Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;

Ja kes neist kГµige soojem, sГјgawam,

See jättis terwe ilma hinge kustutada

Kui leegi, mis nii sala kГµrwetaw.

Ja nii nad waikselt surmateele jääwad,

Ja kumab pГјha walgus otsa ees,

Ning nende jälgil hinged õitsma läewad,

Ning sulab kГµik, mis hangund sГјdames.

SГјgisesel rannal

Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,

Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha.

Matta iseennastki iseendasse waikima.

Keset kullaseid lehti… Kui ilus on walmide reas

Nõnda käia ja mullale andeks langeda,

Et tГµuseksid uued, et Гµitsewas kewade eas

Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata.

SГјgis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,

Гњksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,

Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.

SГјgis! Siiski Гјksigi endasse maetud olla on ilus,

Kuulda, kuis igatsus laulab su sГјdame haudade wilus

Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.

Mina

Igawesti wulisew oja olen ma, Igawesti igatsew laulja rändaja.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/ernst-enno/uued-luuletused/) на ЛитРес.

Безопасно опла