TГµde ja Гµigus. III jag

Anton Hansen Tammsaare

A.H. Tammsaare

TГµde ja Гµigus III Romaan

I

Soe ja sume pilvealune juulikuu hommik. Öösi oli sadanud tublisti vihma ja nüüd suikus ilm nagu mõttes, kas uuesti sadama hakata või päike lahti teha. Ajuti viskas kusagil tänavanurgal tuuleõhku nagu leitsakut näkku, kuid see vaibus juba järgmisel silmapilgul, olles aurust ja agulihaisudest liig raske kaugemale kandumiseks. Aga ülal pidi olema tuult, sest vabrikukorstnate pursatud suitsujoad sirutusid peletisliku eluka kahmavate kätena või ähvardavalt heidetud mustade lingudena üle ähmase linna, et haarata teda kogu tema rõõmude ja muredega.

Kusagil kiviprügituseta tänavate ristpunktil lohus oli sogane veeloik ja seal solistasid räpased lapsed paljajalu, poolest säärest saadik sees. Ise kilkasid ja vadistasid nad heledasti, nagu oleks aguli tänavapori täis puhast õnne ja rõõmu. Indrek ei saanud muidu, kui pidi tahes või tahtmata üürikeseks peatuma, et pisutki laste rõõmust ja õnnest osa saada, sest ise polnud ta ei üht ega teist viimasel ajal kuigi palju leidnud – võib-olla sellepärast mitte, et ta oli neid otsinud kusagilt kõrgelt ja kaugelt, mitte aga lähedalt oma nina eest, oma jalge alt. Aga vaevalt oli ta seisatanud, kui hakkas puhuma mingi vabrikutoru – hundavalt, peaaegu kaebavalt.

„Kas kuulete!” hüüdis keegi seitsmene, kaheksane loiguslobistaja tähtsalt ja suurustavalt. „See on Dwigaatel. Isa ütles eile õhtul, et täna lasevad auru välja. Kindlasti! Nüüd töinabki teine. Küll varsti hakkavad teised ka, ega needki nüüd jäta.”

„Ei jäta, ega seda ole,” kinnitasid teised poisid kooris ja tütarlapsed lõid rõõmu pärast käsi kokku, nagu kuulutaks hundav vabrikutoru mõnda suurt pidupäeva.

Indrek läks edasi. Siin-seal seisatasid inimesed kuulatades ja ümber vahtides, nagu otsiksid nad, kellega paar sõna vahetada, või nagu kardaksid nad midagi. Aga kui esimesele torule seltsis varsti teine, nagu lapsed seda asjatundlikult ennustanud, teisele kolmas, neljas ja veel enamgi, siis tuli inimesi, esijoones ikka naisi, hooviväravaistki välja, nagu oleks tänaval vabrikutorude kaja paremini kuulda või nagu peaks ühes kuulmisega midagi ka näha olema. Aga mahajäetud tänavate vaikuses ei näinud ükski midagi muud kui aga oma naabrit, kes kuulatas ja vahtis, nagu ta isegi, või mõnda vürtsipoodnikku, kes ootas ukse ees ostjat. Ainuke võõras näis siin olevat Indrek, aga tema teadis hundavatest vabrikutorudest esiotsa veel vähem kui kõik need teised. Tema teadis neist ainult niipalju, et nemad võtsid temalt sellegi rõõmu- ja õnneraasukese, mis ta esteks saanud veeloigus soperdavailt lastelt, sest torude ühesoodses, väsimatus ja lõikavas kogukisas tundus midagi kurjakuulutavat, peaaegu verist, mis ajas nukrusele.

Ühel hooviväraval jäi Indrek seisatama. Tuhmunud ja pragunenud värviga kaetud postil seisis sedel, milles muu seas lugeda: „Ontli meeste- ehk naesterahvas võib saada odavalt ilusa toa.” Aga Indrek pidi neid sõnu mitu korda lugema, enne kui taipas nende mõtte, sest lugedes kuulas ta kahe naise juttu, kes sirutasid rääkides teise korra akendest oma pead välja.

„Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muud kui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,” ütles noorem.

„Häda tuleb, mis muud,” vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.”

„Aga näe talvel said treigi eestki makstud,” vaidles noorem vastu.

„Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?” küsis vanem.

Indrek astus väravast sisse, sest tuba oli saada hoovipealses majas. Juba mitut oli ta täna vaatamas käinud, aga kaup polnud ikka sel või teisel põhjusel sobinud. Ta oli tänavail edasitagasi lonkimisest juba tüdinud ja otsustas sellepärast esimese pakutava ulualuse vastu võtta, kui taks ja muud olud vähegi lubavad.

Korter 7 oli teisel korral ja uksel kohmakalt joonistatud saabas. Tähendab – kingsepp, aina taob, aina klopib, olgu