PГјve Peetri В«riukadВ»
August Kitzberg
August Kitzbergi 1897. aastal kirjutatud jutustus.
August Kitzberg
Püve Peetri “riukad”
Kui hakkad juttu kirjutama, siis on peaasi, et temale hea pealkirja leiad, mis В«tГµmbabВ». See on vana tuttav asi ja kГµik jutukirjutajad teavad, et kui hea pealkiri juba leitud, siis jutu enesega enam suurt vaeva ei ole.
Oh sa heldene aeg ja kirivene kimbatus! Mis selle eestlase elus nüüd suuremat imet ja imelikku juhtub, et sa, kui hakkad külajuttu eesti elust kirjutama, jutu enese juhtumustest tõmbava pealkirja leiaksid! Ja hakkad sa pealkirja kasuks imelikkude juhtumustega maal ja merel tembutama – kohe hakatakse küsima: «Kas ei ole võõraid «aineid» tarvitatud? Kelle säluga saks sõidab?»
Ja siis veel tulevad nad ja nõuavad: kirjuta selget eesti keelt, hoia end kohalikkude kõnekäändude eest, mida igal pool Eestis ei tunta! Mingu nüüd ja tehku jutukirjutaja vaesekene, just kui külarahvas kirjakeelt kõneleks!
«Püve Peetri riukad!» Jumala eest, see mees oli tükke täis nagu viljapea teri, kuidas ma siis teisiti pean ütlema? Kolm tütart pani mehele, ilma et punast krossi kaasraha valmis seismas oli. Kas sellega saab mõni teine toime, kellel «riukaid» ei ole?
Jajah, see ei ole naljaasi ja see jutt ei ole ka kellegi naljajutt. Need on tГµelikud sГјndmused, mida tГµelikul toonil peab jutustama.
PГјve talu seisab keset Mulgimaad.
See on üks halb lugu, et selle nõndanimetatud Mulgimaa kindlaid piire keegi ei tea ja kodumaa kaardi pealgi neid ei seisa; ühe teada on Pikasilla parvest üle tulles maa siinpool parve kõik selge Mulgimaa, teised teevad vahet Pärnu- ja Viljandimaa vahel – mine võta kinni, missugune see päris eht Mulgimaa on, see, millele Holstre, või see, millele Abja keskkohaks. Abjakad muidugi nõuavad Mulgi nime tingimata enestele, sest Abjas on Mulgi-nimeline talu, kust «ajalooliselt» esimene mulk Tartumaale olla läinud, tartlase tare läve ette seisma jäänud ja käest äragi ostnud Tartu velje talu. Pärast olla sellele esimesele mulke järele rännanud kui rahet, ja ikka Tartumaale talusid ostma. Sellest sündinud mulgi nimi, esiti sõimu-, pärast aunimi.
Jah, eks neil «rahva rändamistel» ole alati suured tagajärjed olnud, kui ka selle rahvarändamise ainus tagajärg ehk vahest kõigest mulgi nime sündimine oli.
Kui ma nüüd ütlesin, et Püve talu keset Mulgimaad seisab, siis ei tea ma aga ometi isegi, kas ta seisab Pärnu- või Viljandimaal. Püve Peetri ümbrus loeb Viljandit oma maakonnalinnaks, aga oma nekrutid saadab ta liisku võtma iga aasta Pärnu. Sillakohtu «sirguläärid» tulid sinna ennevanasti aga kõik Viljandist. Mine tea. Nüüd uuemal ajal on sihukesed ametlikud asjad muidugi kõik venekeelsed, ja mina kui vanem inimene, kes vene keelt veel ei oska, ei ole neist sirgulääridest, kui külakubjas neid ümber kannab, enam kunagi aru saanud, kas nad Viljandist või Pärnust pärit. Pisike poeg Kustas mul, tema on koolitatud, tema loeb neid küll võrinal, aga ega tema käest ka selget aru kätte ei saa.
Kuid Vakuste külas seisab Püve Peetri talu ja Vakuste küla mehed on esimesed üle valla. «Eludmajad», nagu meie pool öeldakse, on neil kõigil ehitatud, marjaaiad istutatud – linu kolgivad nad hobusemasinatega, s. o. hobustega käima pandavate masinatega, ja kive ei leia nende põldudelt enam koeragi visata. Neil on, sest et talud lähedalt koos seisavad, üle hulga rehepeksumasingi soetatud ja nad peksavad oma vilja auruga. Mõned peremehed räägivad juba ühise piimatalituse sisseseadmisest, asi ehk oleks juba ammugi teoks tehtud, aga Vakuste küla perenaised on asjale kangesti vastu. Nemad kardavad õigusega või ja piima koduses äratarvitamises kitsendust, ja – millest peavad nad siis tulevikus veel «korpe» tegema? Ning oma korpide poolest on Vakuste küla perenaised kuulsad: nende korbid nagu sulavad suus. Ja ilma palju paksu piimata ja võita ometi häid korpe teha ei saa. Mannapudru appivõtmine on ju selge jumalaanni võltsimine.