Kui isa kinkis raamatuid
JГјri ParijГµgi
JГјri ParijГµgi
Kui isa kinkis raamatuid
ISBN 978-9949-530-18-2
E-raamatu lähtematerjal:
Eesti Raamat 1981
E-raamatu vormindanud OГњ Elera 2013
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA
VASIKAT Г•PETAMAS
Meie külas ei olnud vanasti igal talul oma karjamaad, oli ühine karjamaa ja üks karjane kogu küla peale. Seepärast ei saanud meie küla poisid ka käia rohkem kui ühe päeva aastas — nelipüha teisel päeval, mil anti karjasele püha. Siis läks igast perest poiss või tüdruk karja, mõnest rohkemgi, nii et karjaseid oli peaaegu niisama palju kui loomigi. See oli lõbus päev, seda oodati igatsusega, sest siis sai teha palju naljatempe ja mõne koerustüki. Veidi rohkem sai karjas käia siis, kui mõni vasikas esimest korda karja saadeti, siis tuli karjase abilisena väljas olla nädal või rohkemgi. Seda karjaskäimist kutsuti siis vasikaõpetamiseks.
Üks säärane vasikaõpetamise lugu on mul selgesti meeles veel praegugi.
Algas see nii, et ema Гјtles mulle Гјhel Гµhtul:
«Sul tuleb homme karja minna vasikat õpetama. Ilmad on juba soojad, karjamaal värsket rohtu küllalt — mis ta siin laudas konutab, las õpib karjas käima.»
Mina olin küll näinud, kuidas isa õpetas noort hobust vankrit vedama või kündma, olin ise õpetanud koerakutsikat käppa andma, istuma ja leiba paluma. Aga kuidas vasikat õpetada karjas käima, sellest ei olnud mul aimugi. Seda teadsin küll, et ema vasikat jooma õpetas; selleks pani ta vasikale sõrme suhu ja laulis sealjuures meelitavalt: «Vissi, vissi...»
«Kuidas mina teda õpetan,» hakkasin tingima, «ega ta inimeselaps ole, et sõnast aru saab. Eks ta lähe karja nagu teisedki loomad ja tule nendega ühes koju — selleks nüüd mõnd õppimist vaja. Ega ma talle rohusöömist ikka nii õpetada saa, et panen sõrme suhu ja meelitan: vissi, vissi...»
«Mis sa nüüd räägid,» ütles ema, «ega rohusöömist olegi vaja õpetada, tuleb vaadata, et ta karjast maha ei jää ega metsa jookse — noor vasikas on ju rumal. Ma tulen esimesel päeval ise kaasa, küll siis näed.»
Vaatasin siis õhtul tüki aega laudas vasikale näkku, et kui rumal ta õige on, et peab karjaskäimistki õpetama. Ei saanud midagi aru, et ta nii rumal oleks — päris kena väike vissi oli, keksis mõnikord aedikus, lõi sabaga ja inises õige lapsehäälega.
Järgmisel hommikul äratati mind õige vara. Lehmad olid juba lüpstud, leivakott minu tarvis ukse kõrvale naela otsa pandud. Sinnasamasse riputati ka karjase leivamärss, kui ta meil külakorda oli.
«See on ju nii nagu päriskarjasele,» mõtlesin endamisi ja astusin õue. Küla kari tuli juba sepapaja kohalt, aga ema poputas ja jootis veel vasikat, keda mul tuli õpetama hakata.
Nüüd lasti vana kari välja. Seisin kaevu ääres, närisin karjavitsa ja imestasin ikka, mis imekunst see kõndimine — sest muu ju karjaminek ei ole — vasikale on, et teda selleks veel peab õpetama. Näe, kui ilusasti tulevad laudast välja ja lähevad tänavale, ainult vana Kriim läheb kolama rehe alla. Kuid see ei tule oskamatusest, see on tal selline rumal mood.
Nüüd avas ema vasikaaia värava ja ütles:
«Noh, tule välja, hakka karja minema — oled juba suur küllalt.»
Vasikas ajas jalad harki, vaatas emale õige rumala näoga otsa ja tegi siis haleda häälega «möö...!»
В«Mine nГјГјd, mine, rumal loom!В» tГµukas ema vasikat ja hirmutas vitsaga.
Seepeale pistis väike Punik täit sõitu laudast välja, hüppas paar tiiru õues ringi ja jäi siis õueväraval jälle jõllitades seisma.
«Küll ta nüüd läheb, aja aga tänavale,» ütles ema ja läks tuppa poolelikootud sukka tooma, et oleks karja juures midagi nokitseda.
Mina hakkasin Punikut hirmutama — ei tema tee väljagi. Põrnitses aga pealegi tühja õhku ja ajas jalad kangeks, nagu ei oleks neil liikmekohti olemaski. Tõukasin teist veidi — nüüd pöördus ümber, jooksis hüpates ning karates õue tagasi. Kaevu juures ajas jälle jalad harki ja silmad jõlli