Meretäht

Villem Ridala

Villem Ridala

MERETГ„HT

Kaane kujundanud J. Vahtra

Tartu: Noor-Eesti, 1935

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel.

ISBN 978-9949-546-31-2 (epub)

Tehniliselt toimetanud Marika Kuldkepp

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostus OГњ Digira (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

В© Eesti Kultuuriministeerium

Eesti Rahvusraamatukogu

Tallinn 2014

I

ESTRELLAMAR – MERETÄHT.

Oh Meretäht, Estrellamar,

Kesk igavikku, siniööd,

Nii imelik kui silmapaar

All maailmade uduvööd

Ei vaibu sa, ei looja lää,

Mu südamesse paistma jää!

On kГµrgus suur, suur sinikumm,

Suur Гјlev taeva igitelk,

Ta Гјle igavik nii tumm,

Ja elu, ime, ainus helk

On maailmade keerdudes,

Estrellamar, täht kõrguses.

Küll tormab meri, käivad vood,

Möll mässab, vahtu matab veed,

Täit tormi sööstvad tuulehood,

Pilv must näib neelnud elu teed,

Ei kustu täht Estrellamar,

Täht elu, igirand, ta kaar.

Estrellamar, täht Lootuse,

Oh Г¤ra vaju, lasku sa,

Kui öö ka ränk ja pilkane,

Koos kadunud ja vaibund maa,

Jää loitma mulle, ülev pilk,

Kui päästja paak, ta trööstiv vilk.

Ja kuigi jääksid kaugusse,

Kus miljonid on aastat maad,

Sa valgusta mu sГµidutee,

Tee heleks minu eluraad,

Estrellamar, täht hiilgav sääl,

Sääl üleval mu päälae pääl.

Ka siis kui mГјrisevad vood,

Laev, elu hukub, katkeb mast,

KГµik viivad neeljad tormi hood,

Ja põhja sööstab vara, last,

Tee terveks oma säraga,

Estrellamar, mu sГјda sa!

Ja kui kord murdub kustund silm,

Jääb seisma süda, närbub hing,

Jääb maha maine põrm ja ilm,

Saab täide üürikeste ring,

Jää tuikama mu kohale,

Estrellamar, veel Гјle vee.

Estrellamar, täht Saatuse,

Täht Valguse, mu Elutee,

Loit imeline, taevasilm,

Mu luule kuju, hing, maailm,

Ei kustu sa, ei looja lää,

Mu südamesse paistma jää!

HГ•BE LAEV.

Ma tahan taageldada hГµbe laeva,

Mil purjed suured, sinised

Ja mille lahti on kГµik luule teed

Pääl maa, all kõrge sinitaeva,

Ja talle anda sinu nime,

Sa taeva ime,

Estrellamar,

Sa Meretäht, sa ülev, klaar,

Sääl suure sinimere süles,

Kus poole tГµstan silmad Гјles,

Ja ankruks panna oma sГјdame

Ja Lootuse,

Ta, sinihГµbedase,

Ei sa mind hukka minna lase.

Siis tahan sellel laeval purjetada

Ma kohe kaugeid sinimaid

Ja kaugeid mandreid, suuri, vaastavaid,

Saab sinna Гјksnes mГµtte rada

Ja meelekuju kuldsed lГµimed,

Need ainsad vГµimed

Siin taeva all,

Mis vabad kui Гµhk Гјleval

Ja piirita kui ilma rajad,

Maailmad kõrged, tähte sajad,

Ta, luule, vägev kotkatiib

Mind sinna viib,

Kui, Täht, mind võtad saata,

Estrellamar, mu Гјle vaata.

Ei vГµi mind heidutada tormid, marud,

Orkaanid, hirmsad iilid, hood,

Ei pilved pimedad, ei lained, vood,

Ei kaljud, eksiteed, ei -harud,

Kui kГµrguses sa hilju loidad

Ehk merest koidad,

Estrellamar,

Sa ime, nagu Г•nnis saar

Kesk kaugeid, suuri sinivesi,

Kesk viimseid ilmu, esimesi,

Vaid paistma lööb siis Neem Hää Lootuse,

Suur, Гјle vee

Ja kГµrged sinirannad,

Kus sa mind, Lootus, kergelt kannad.

Ja, eemal, Imelise saare kuju

Kord ilmub kesk suurt sinivett

Kui uduline, haljas siluett

Ta Гјmber nГµidlik loor ja uju,

Ja kuldse päeva hõbe sära,

Ta vГµlub Г¤ra

Mu sГјdame,

Ja hГµbe laeva hГµbedane tee

Jääb paistma sinu selges vaates,

Ta loidu imelises saates,

Kesk kГµrgust, kus on sinitaeva kaar,

Estrellamar,

Täht, mil ei ole nime,

Sa Meretäht, sa Elu ime.

NOSTALGIA.

Olin üksi linnast välja läinud

Riia maanteed, Гµhtu eel,

Pikka, pikka taliteed nii käinud,

SГјda elevil, hell meel.

Õhtu hämardas ja valgus laskus,

Lumeväljad, varja täis,

Sinetasid. Miski vidu raskus,

Tummus nende üle käis.

Tamme väljal seisis puude rivi,

Nagu laevad purjedes,

Mereks lumi, saareks kГјngas, kivi,

Nii nad purjasid mu ees.

Oli, nagu oleks paisutanud

Nende purjesid virk tuul,

Miski imehoog nad pulli aanud

Merel valgel, väina suul.

Kaugele nad näitsid purjetavad

Kohe randu hämaraid,

Taeva kaugust eemal taotavad

Ime mandrid, -