Juudit
Anton Hansen Tammsaare
OSALISED
JUUDIT, noor naine Petuuliast.
SUSANNA, tema Гјmmardaja.
OSIAS, Petuulia peavanem.
KABRIS, Petuulia vanem.
SIIMEON.
RABI.
OLOVERNES, Assuri väejuhataja.
PAGOAS, tema telgiГјlem.
AKIOR, Ammoni pealik.
NIMETU.
NAINE.
NAINE lapsega.
KГ„SKJALG.
Rahvas, rahvaste vanemad ja vürstid, pealikud, sõdurid, pidulised, hääled, I, II, III ja IV väravavaht.
ESIMENE VAATUS
(Eestuba Juuditi juures. Pahemat kätt välisuks, paremat kätt uks siseruumi, kust tuleb Juudit. Kohe pärast seda Susanna välisuksest.)
JUUDIT. Käisid sa müüril?
SUSANNA. Tulen säält, emand. Hommikuti on mu esimene teekond ikka müürile.
JUUDIT. Mis teeb Assur?
SUSANNA. Assur seisab nagu ikka. Hobuseid ja sõjavankreid on kõik kohad täis, piigi-ja ammumehed kõnnivad nende keskel.
JUUDIT. Tormijooksu ei kardeta veel?
SUSANNA Ei, emand, sellest ei teadnud keegi midagi rääkida. Assur loodab, et me heaga alla anname, et me läkitame saadikud Olovernese juurde. Eilagi on jälle müüri taga pasunat puhutud ja inimesi müürile kokku meelitatud kuulama Olovernese kiitust. Nad räägivad temast, nagu polekski muid vägevaid ilmas, kui aga tema, Olovernes. Tema kuulsus liigub kõigi meeltes, tema nimi ei anna enam inimestele rahu, tema nimi kustutaks nagu nälja ja janu.
JUUDIT. Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägitakse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Raske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad teda nii sagedasti… Aga kaevud on ikka veel kinni?
SUSANNA. Kaevud on kinni; nagu ennegi hoiavad neid Olovernese sulased. Ümberkaudsed mäed on täis sõjamehi; sääl istuvad ikka veel Eesavi ja Ammoni lapsed: nad istuvad nagu näljased rongad, kes ootavad kõngeja looma viimast hingetõmbust. Nälgiva ja närbiva Petuulia järel käivad nende himud.
JUUDIT (endamisi). Kõik nagu ikka, nagu eile ja tunaeile, nagu sel ja viimasel nädalal… Mis on linnas näha ja kuulda, mis teeb rahvas?
SUSANNA. Linn on täis hulumist ja hädakisa, rahvas rõkkab tänavail, turul ja katusel Jehoova poole, rahvas on meeleheitel. Süüdistatakse vanemaid, miks pole nad alla läinud ja Assuriga rääkinud, miks pole nad Olovernese jalge ette heitnud ja temaga lepingut teinud, nagu tegid Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need rahvad, kes elavad mere ääres suurtest mägedest kuni alla Egiptusest saadik. Neil kõigil on nüüd hea põli: nad istuvad omas kojas, puhkavad viigipuu all ja söövad oma leiba. Nende kaevud on vabad ja allikate juures ei seisa piigimehed vahiks. Miks peab siis ainult Iisrael nälgima, miks peab Iisrael janu kannatama? nõnda küsitakse.
JUUDIT. Oleme meie siis paganad, et peaksime tegema nagu Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need teised rahvad, kes elavad mere ääres?
SUSANNA. Rahvas on meeletu häda pärast, emand. Nägin surejat sõdurit, keda vaenlase nool osavasti tabanud. Ta kannatas hirmsasti, aga ümberseisjatele seltsimeestele ütles ta naeratades: vennad, surm on valus, aga tema on ainuke abimees näljas; ärge lootke mujalt abi, Jehoova on kõrgel, Jeruusalemm kaugel.
JUUDIT. Jehoova nГµuab alandlikku meelt.
SUSANNA. Oleme põrmus Jehoova ees. Eks ei ole kõik oma riideid lõhki käristanud ja eks ei kanna ka vanemate ja preestrite niuded kotiriideid? Vanakestegi hallidest juustest tuisutab hommikutuul tuhka. Aga ometi oleme nõrkemas rammutuses. Nagu hundid otsivad näljased saaki põlevail silmil. Emad tuiguvad janus lastega lävelt lävele, aga neid saadetakse tühjalt ära. Ükski ei halasta teise peale, igaüks muretseb ainult iseenda eest – võõra valu on puu küljes. Nõdrad ja väetid ei liiguta enam kellegi meelt.
JUUDIT. Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.
SUSANNA. Jah, emand, Гµndsad on sigimatud.
(Vaikus.)
JUUDIT. On meil veel astjas vett?
SUSANNA. Vett jatkub nii mõnekski päevaks. Ehk annab Jehoova seni vihma