L?ikepind
Gillian Flynn
Varsti p?rast l?hiajalist viibimist ps?hhoneuroloogiahaiglas seisab reporter Camille Preakeril ees raske ?lesanne: ta peab naasma oma v?ikesesse s?nnilinna ja kirjutama artiklisarja kahe varateismelise t?druku m?rvast. Juba aastaid pole Camille praktiliselt suhelnud oma neurootilise raskemeelse emaga ja pool?ega, keda ta vaevalt ?ldse tunneb – kauni kolmeteistk?mneaastasega, kes on terve linna otsekui ?ra teinud. N??d, tagasi oma vanas magamistoas perekonna viktoriaanlikus h??rberis, hakkab Camille samastuma noorte ohvritega ja seda pisut liiga intensiivselt. Isiklikest deemonitest vaevatuna peab ta harutama lahti oma mineviku ps?hholoogilised valus?lmed. Ainult nii saab ta t?ita oma ?lesande ja kirjutada artikli ja seejuures ka ise ellu j??da. Gillian Flynn on avaldanud menukad p?nevusromaanid „Kadunud” (e.k 2014) ja „Paha paik” (e.k 2015). M?lema raamatu p?hjal on valminud ohtralt publiku t?helepanu p?lvinud Hollywoodi filmid.
Gillian Flynn
L?ikepind
Minu vanematele Matt ja Judith Flynnile
ESIMENE PEAT?KK
Mu sviiter oli uus, k?rtspunane ja kole. Kaheteistk?mnes mai, kuid temperatuur oli langenud k?vasti alla k?mne ja p?rast nelja p?eva pluusiv?el k?lmetamist olin ma ostnud endale suurest allahindlusest midagi soojemat, selle asemel et hakata tuulama kastidesse pakitud talveriietes. Chicago kevad.
Istusin oma kotiriidega ?le l??dud boksis ja p?rnitsesin arvuti ekraani. Mu p?eva lugu r??kis kurjuse lahjendatud variandist. L?una-Chicagos oli ema j?tnud oma neli last vanuses kahest kuueni paari tuunikalav?ileiva ja poole liitri piimaga koju luku taha. ?ksinda kolmeks p?evaks, nad olid seal toidu ja kakaga kaetud vaibal ringi siblinud nagu v?ike kanakari. Ema oli l?inud veidikeseks piipu popsima ja nad lihtsalt ?ra unustanud. M?nikord juhtub ka seda. Ei mingeid suitsuotsa p?letusj?lgi ega kinni kasvanud luumurde. Asjad lihtsalt l?hevad k?est ?ra. Ma n?gin seda ema, kui ta oli kinni v?etud: kahek?mne kahe aastane Tammy Davis, blond ja paks, m?lemal p?sel t?iuslikult ringikujuline roosa ruuzilaik nagu napsuklaasi p?hi. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta istub kulunud diivanil, narkopiibu metallots huulte vahel, ja puhub v?lja pahvaku suitsu. Tegelikkus taandub ja teadvus l?heb uitama, eemale laste juurest, tagasi keskkooliaega, kus poisid olid veel huvitatud ja tema oli k?ige ilusam l?ikiva musisuuga kolmeteistaastane, kes enne suudlemist kaneelipulka lutsutas.
Suur k?ht. Ja lehk. Sigaretid ja seisnud kohv. Minu peatoimetaja, lugupeetud ja kurnatud Frank Curry, lohistamas jalgu oma koeran?oga pragunenud toasussides. Hambad tubakamahlas pruuniks ligunenud.
„Kui kaugel sa oma looga oled, lapsuke?” Mu laual vedeles h?bedase peaga knopka, terav ots ?lespidi. Ta l?kkas selle kerge liigutusega oma kollase p?idlak??ne alla.
„Praktiliselt valmis.” Valmis oli kaheksa sentimeetri jagu teksti. Oleks pidanud olema kaksk?mmend viis.
„Tubli. L?? ta risti, saada ?ra ja tule minu kabinetti.”
„Ma v?in kohe tulla.”
„L?? risti, saada ?ra ja siis tule minu kabinetti.”
„H?sti. K?mme minutit.” Oleksin tahtnud oma knopka tagasi saada.
Ta loivas boksist v?lja. Tema lips rippus peaaegu kubemeni.
„Preaker?”
„Jah, Curry?”
„L?? ta risti.”
Frank Curry peab mind tossikeseks. Vist sellep?rast, et ma olen naine. V?i siis sellep?rast, et ma olen tossike.
Curry kabinet asub kolmandal korrusel. Olen kindel, et teda valdab paanikasugemetega tusameel iga kord, kui pilk tabab aknast v?lja vaadates puut?ve. Edukas peatoimetaja ei n?e kunagi puut?ve, ainult puulehti, kui ta silm kahek?mnenda v?i kolmek?mnenda korruse kabinetist v?lja vaadates ?ldse mingit puud seletab. Aga Daily Post, suuruselt neljas Chicago ajaleht, pagendatud eeslinna, peab leppima horisontaalse pinnalaotusega. Kolmest korrusest on k?llalt, toimetus on sopistunud nagu am??b, silmapaistmatu vaibaparadiiside ja lambipoodide vahel. Kinnisvaraarendajast suur?rimees ehitas selle eeslinna ?les kolme t?husa aastaga – 1961–1964 – ja andis sellele oma t?tre nime, sest t?drukuga juhtus kuu aega enne t??de l?petamist t?sine ratsutamis?nnetus. Saagu nimeks Aurora