Viimne ??
Eduard Vilde
Eduard Vilde 1901. aastal avaldatud jutustus.
Eduard Vilde
Viimne ??
Viimne ??
?ks neid madalaid viletsaid hurtsikuid H?rjapea j?e [Endine oja Tallinnas, Tartu ja Narva maantee piirkonnas, muudetud hiljem kinniseks kanalisatsiooni-magistraaliks. – Toim.] ??res, mis tuletavad meelde enam vabadikusaunu kui linnamaju. Hoovis teine veel v?iksem ja armetum onn. Selles loomalaut, sest majaperenaine peab lehmi, ja k?rval tilluke ??rituba. Ammuvad lehmad, siis kostab see ??riliste tuppa; k?nelevad ??rilised, siis kuulavad lehmad pealt. Ja laudast poeb tuppa v?rsket s?nnikulehka, ja toast imbub lauta kibedat vaesuseleitsakut. Aga nad ei pahanda sellest – ei ?he ega teise korteri elanikud. Nad on leplikud ?leaedsed. Juhtub vahel, et p?its pistab oma k?lma, m?rja nina seina alla uuristunud august tuppa, siis l?heb eit ja paitab seda nina, ja p?its lakub tal selle eest k?tt. Nad on head ?leaedsed. «Suures majas», kus elab neli perekonda, on ??riliste vahel alati riidu. Siin mitte.
V?ljas 16 kraadi k?lma. Eideke k?tab ahju. Et oleks vanamehel soe tuba, kui tuleb koju. Eidekese s?da naerab p?ues. Kolme p?eva p?rast j?lle k?dev ahi! Soojaks, p?ris soojaks ei saa see tuba k?ll iialgi, aga eks v?i v?hemalt ahju k?ljes k?si ja selgagi soendada.
Eit on uhke selle k?deva ahju peale. Sest kes muretses k?tte? Tema! Vanamees arvab, et vanamoor haliseb s?ngis rinnavalu k?es. Vale! Pani hommikul p?rast vanameest kepi najal minema kui tuul … Kes otsib, see leiab. Siit laastuke, sealt lauaotsake, kolmandast kohast puuhalg, mis kukkunud koormast, pr?gi ja pahna pealekauba. Tee voori kolm p?evas – ahjuk?te k?es! Oh, see vanadus, see vanadus! Nagu luupainaja asub ta inimese kallale, imeb vere, imeb ?di, j?rele j?tab vaid porstunud vareme.
Hoovis krigiseb lumi. Sammud l?henevad. Ukse taga saab kuuldavaks ?hkiv, korisev hingeldamine – vanamees kodu! Uksest sisse astub v?ike, vimmas seljaga hallhabe, kirves v?? vahel, habe h?rmas.
Taat ei tereta. Ta kustunud silmist hiilib pilk k?deva ahju, teine vahva eide poole; ta kollakassinisest, kortsudega kaetud haualisen?ost lihvatab midagi ?le, mis on osalt meelehea, osalt meelepaha.
«Mh, kas tervist juba k?llalt, et v?idakse patseerimas k?ia?»
«Pea oma nurin, vanamees! Mis mu tervisel viga?»
«Tee aga tee, et heidad ja j??d!»
«No kas pole aeg k?es v?i mis?»
Vanamees viskab kirve v??lt ja asub k?deva ahju ette k?si soendama. Oo, missugused k?ed! Need pole k?ed, need on k?pad. Nad pole ka k?pad, nad on p?ndad – on looduse ebas?nnitised, mida kui kurioosumeid piirituse sees peaks alal hoitama. Nad on keeruline kogu muhke ja k?hme, kerakesi ja munakesi. Adrapuu ja vikat, reha ja vart, kirves ja saag – nad k?ik on oma j?ljed nende k?ppade k?lge igaveseks m?lestuseks j?tnud.