S?ber

Eduard Vilde

Eduard Vilde 1912. aastal ilmunud jutustus.

Eduard Vilde

S?ber

S?ber

Ta on alati minuga, ta ei kaota mind kunagi silmist. Kui istun lauas ja teen ridu, peab ta mu selja taga vahti. Ma tean teda ?htlasel soldatisammul edasi ja tagasi sammuvat, ma tajun teda paremalt ja pahemalt poolt oma paberile vahtivat. Tema hall silm t?is halli armastust puhkab igavese ?rnusega mu pealael, ripub mu sule otsas, uitab mu ridade vahel. Ta on rahul, et ma teen ridu.

Hommikul torgib tema vaade mu lauge, kuni ?rkan. Ta seisab mu voodi ees, n?pp p?sti ja n?gu manitseval muigel. Ja ?htul veab mulle vaiba peale, silitab mu silmad kinni, kallistab mu k?rvad kuulmatuks. Ta valvab mind kogu ??, ma aiman tema istumist s?ngi serval.

Ja s??gilauas istub ta minu k?rval ning loeb mu suut?isi. «Mitte palju, mu s?ber, – mitte v?he, mu vend!» Ja kui pean puhkust v?i varastan v?ljas v?rskust, hoiab ta kella pihus ja ?miseb korrast ning kohusest. «Mitte nii kaua, s?ber, – mitte nii ??rikeselt, vend! Parajalt, m??dukalt, mu kallim!»

Tema s?prus t?idab minu ?hku, tema vendus mu aega, ma elan tema armastusest. Iialgi pole ma ?ksinda, iialgi pole ma vaba, iialgi pole ma mina.

On aga momente, mil ta ununeb. L?hikesi, ?sna l?hikesi. V?imsaid, salav?imsaid.

Ma vajun m?ne vaba mina tr?kitud m?tteloodusse – ilmutustemaailma, mis mitte ridadest ei ole ?les ehitatud. Ma s??n selle ?nneliku puhtast viljast, joon tema selgest allikast. Ma imen enese kinni nagu kaan, saan pimedaks ja kurdiks k?ige vastu enda ?mber.